Maoliha

Maoliha (inglise snake meat) on koondnimetus rohkem või vähem töödeldud, inimestele söögikõlbulike madude kui tooraine ning sellest valmistatud lihatoitude kohta.

Maoliha peetakse Hiinas, Kaug-Idas, Indias ja Ladina-Ameerikas ja mõnes Ameerika Ühendriikide osariigis (Texas, Oklahoma, New Mexico, Arizona jt) (lõgismadulased) delikatesslihaks. Austraalias on maolihast valmistatud liharoad üsna levinud.

Maolihast valmistatakse eri rahvaste köökides mitmesuguseid roogasid.

Enamik mao liike on vastavalt ettevalmistatuna ja inimestele, kellel ei esine maoliha suhtes ülitundlikkust, söögikõlbulikud. Ettevaatlik tuleb olla üksnes üksikute maoliikidega, kellel ulatuvad mürginäärmed kummalgi pool keha mao keskkohast kaugemale (enamikul mürkmadudel paiknevad nimetatud näärmed peas). Kägistajamadude süljenäärmete eritised inimestele mürgistavat toimet ei avalda.

Maoliha on, sobivalt töödelduna, üsna tervislik süüa: liha sisaldab rohkelt valke, kaltsiumi, magneesiumi; 100 grammi maoliha sisaldab keskmiselt 93 kalorit.

Madude bakterid ja parasiidid

Sarnaselt enamiku loomadega on ka maod vastuvõtlikud paljudele viirustele, bakteritele ja uudismoodustistele, enamik loetletuist on liigispetsiifilised ega põhjusta inimestel haiguslikke seisundeid. Küll aga on teateid selle kohta, et maoliha söömise tagajärjel on salmonellabakterid põhjustanud salmonelloosi.

Maopüük

Maod, kes elavad oma looduslikus keskkonnas või ka spetsiaalsetes maokasvandustes (vahel nimetatakse ka maokülaks), tuleks enne söömist ka kinni püüda.

Hiinas rajatud maokasvandused on spetsialiseerunud valdavalt madude kasvatamiseks inimeste söögivajaduse, aga ka rahvameditsiini tarbeks (loomsed doogid). Hiina esimeses rajatud maokasvanduses, mille asupaik on Zisiqiao küla Shanghai lähistel, (Zhejiangi provintsis, Hiinas) kasvatatakse ligi 3 miljonit madu aastas.^[1]

Ettevaatlikkust nõuab see tegevus nii mürgitute kui ka mürkmadude puhul, maod võivad enesekaitseks hammustada.

Maod, kes on öise eluviisiga, tuleb püüdmiseks nende päevastest peidupaikadest kätte saada, selleks kasutatakse mitmesuguseid tehnikaid. Päevasel ajal roomavaid ehk 'päiksevanne' võtvaid madusid võidakse püüda ka siidisalliga.

Indias hakatakse maopüüdjaks koolitama juba kuueaastaseid lapsi.

Veekogudes elavaid veelise eluviisiga madusid saab ilmselt võrguga püüda.

Maopüügi lisapiiranguks on ohustatud maoliikide nimistu. Riigiti vastavatesse nimistutesse kantud madusid ei tohiks üldjuhul tappa.

Mao ettevalmistamine

Maoliha saamiseks tuleb madudel eemaldada pea (olenevalt mao liigist ja pikkusest 5–10 cm pikkuselt) ja saba. Ettevaatust mao peaga – mao anatoomilis-füsioloogiliste eripärade tõttu on ka eemaldatud pea võimeline sülge pritsima.^[2]

Saba eemaldada soovitatavalt kuni kloaagini (saba pool paiknevad kloaaginäärmed), eraldada ka siseelundid ja sooled. Mao nahk, mis on kaetud soomustega, eemaldatakse samuti – õigeid võtteid kasutades peaks maolt naha kätte saama ühe sukana. Madudel on tavaliselt väga pikk selgroog ja selle saab eemaldada kas fileerimisel või pärast küpsetamist.

Subproduktid

Rupskid eemaldatakse ja kodudes neid (maks, neerud, süda jne) ka süüakse.

Madu tuleb seejärel hoolikalt rohke veega loputada ja valmistada vastavalt retseptile.

Maovein

Maoveiniks (inglise snake wine) nimetatakse värskelt tapetud mao sapipõie sisu (sapp), mida tarvitatakse rahvameditsiinis ravi otstarbel.

Maoliha töötlemise meetodid

Maoliha võib ka toorelt süüa, kuid levinumad maoliha töötlemise meetodid on paneerimine, frittimine, grillimine, keetmine, küpsetamine (sh tuhas), suitsutamine, kuivatamine ja marineerimine.

Maolihast road

Maolihast valmistatakse hakkliha (täidiseks), kotlette (steak), suppe, praade, hautisi, salateid jm.

Juurviljad ja maitseained

Maolihale kui põhikoostisainele lisaks kasutatakse vastavalt retseptile mitmesuguseid juurvilju, puuvilju ja aedvilju, seeni, maitsetaimi ja maitseaineid, nagu sibulamugul, küüslauguküüned, sidrun, paprika, vürtsbasiilik, tomat, sool, pipar, aed-liivatee lehed, petersell jt.

Ajaloolist

1749. aastal teatas George Cumberland, et orjad Tobagos sõid madusid.^[3]

Vaata ka

Viited

↑ China's 'Snake Village' seeks New Year riches, 10.veebruar 2013, Herald Sun News, Veebiversioon (vaadatud 30.11.2013)
↑ U S Department of Defense,"U.S. Army Ranger Handbook", lk 179 – 181, 2007, Skyhorse Publishing, ISBN 978 1 60239 052 2, Google'i raamatu veebiversioon (vaadatud 15.01.2014) (inglise keeles)
↑ Boos, H. E. A.,"The Snakes of Trinidad and Tobago", lk 12, 2001, Texas A&M University Press. ISBN 1-58544-116-3, Google'i raamatu veebiversioon (vaadatud 31.12.2013) (inglise keeles)

Välislingid

Ernest A. Liner, The Culinary Herpetologist, lk 351–360, 2005, ISBN 1 932871 05 5, Google'i raamatu veebiversioon (vaadatud 31.12.2013) (inglise keeles)
U S Department of Defense, "U.S. Army Ranger Handbook", lk 179–181, 2007, Skyhorse Publishing, ISBN 978 1 60239 052 2, Google'i raamatu veebiversioon (vaadatud 15.01.2014) (inglise keeles)
Sondra C, Krystle, BR, Chris Hadley jt, How to Cook a Snake, veebiversioon (vaadatud 31.12.2013) (inglise keeles)
SNAKE MEAT RESTAURANT IN VIETNAM, veebiversioon (vaadatud 31.12.2013) (inglise keeles)
Emirates 24/7, Saudi soldier eats live snake during training, veebiversioon (vaadatud 15.08.2014) (inglise keeles)

[1] China's 'Snake Village' seeks New Year riches, 10.veebruar 2013, Herald Sun News, Veebiversioon (vaadatud 30.11.2013)

[2] U S Department of Defense,"U.S. Army Ranger Handbook", lk 179 – 181, 2007, Skyhorse Publishing, ISBN 978 1 60239 052 2, Google'i raamatu veebiversioon (vaadatud 15.01.2014) (inglise keeles)

[3] Boos, H. E. A.,"The Snakes of Trinidad and Tobago", lk 12, 2001, Texas A&M University Press. ISBN 1-58544-116-3, Google'i raamatu veebiversioon (vaadatud 31.12.2013) (inglise keeles)

[1]

[2]

[3]