Wrangeli saar
|
See artikkel räägib Venemaa saarest; USA saare kohta vaata artiklit Wrangelli saar. |
Wrangeli saar (vene keeles о́стров Вра́нгеля) on saar Põhja-Jäämeres Aasia idaosas.
Wrangeli saar eraldab Ida-Siberi ja Tšuktši merd. Saart eraldab Euraasia mandrist Longi väin. Wrangeli saarele lähim maa on 60 km kaugusel idas olev pisike kaljune Heraldi saar.
Saare pindala on 7300 km². Tema põhjakaldal on 25 km ja lõunakaldal 15 km laiune rannikumadalik. Keskosas kulgeb Keskahelik, mis on kuni 40 km lai ja ulatub läänerannikult idarannikuni, olles seega 145 km pikk. Selle tipud ei ole tavaliselt palju kõrgemad 500 meetrist, aga saare keskosas on 1096 meetri kõrgune Sovetskaja mägi [1]. Saarel on kohati väikeseid liustikke.
Saar on võrdlemisi ümmargune, suuremate lahtede ja poolsaarteta. Edelaosas asub Blossomi neem. [1]
Ajalugu
[muuda | muuda lähteteksti]1764 väitis kasakaseersant Stepan Andrejev, et on mandrilt näinud põhja pool olevat saart. Andrejev kuulis ka tšuktšidelt jutte selle kohta, et seal tõesti maa olevat. Ferdinand von Wrangel luges Andrejevi aruannet ja korraldas 1820–1824 saare avastamiseks ekspeditsiooni, aga ei leidnud seda.
1864 maabus kapten Henry Kellett Heraldi saarel, nimetas selle oma laeva järgi, nägi sealt Wrangeli saart ja nimetas selle algul Ploveri saareks, aga hiljem oli see Briti admiraliteedi kaartidel Kelletti maa.
Esimesena maabus Wrangeli saarel 1866 Saksamaa vaalapüüdja Eduard Dallmann.
1867. aasta augustis lähenes USA vaalapüügilaeva kapten Thomas Long saarele 24 km kaugusele ja nimetas selle Wrangelli saareks. Hiljem muutus see nimi Wrangeli saareks.
Nõukogude Liit rajas Wrangeli saarele esimese uurimisjaama 1926. 1930. aastatel rajas Nõukogude Liit saarele püsielanikkonna.
Saar kuulub Venemaa Tšuktši autonoomsesse ringkonda. Tema lõunarannikul asuvad Wrangeli ilmajaam [1] ning kaks tšuktšide küla, Ušakovskoje ja Zvjozdnõi. Viimased kaks jäeti maha pärast nõukogude võimu kadumist, kui uus valitsus ei leidnud enam vahendeid korrapärase ühenduse käigushoidmiseks saare ja mandri vahel.
Kliima
[muuda | muuda lähteteksti]
Wrangeli saarel valitseb arktiline kliima. Enamiku aasta jooksul valitsevad saarel külmad arktilised õhumassid. Kagust jõuab suvel saarele soojem ja niiskem õhk. Aeg-ajalt jõuab saarele ka soe ja kuiv õhk Siberist. Talvel puhub tuul peamiselt põhjast ja on väga külm. Veebruarile ja märtsile on iseloomulikud tormid, milles tuule kiirus võib ületada 140 km/h.
Kõige kõrgemad temperatuurid Wrangeli saare ilmajaamas on mõõdetud juulis (+18,2 °C) ja juunis (+17,4 °C). Maksimumtemperatuurid on kõige madalamad veebruaris (–0,7 °C) ja märtsis (+0,7 °C). Kõige madalamad temperatuurid on mõõdetud detsembris (–57,7 °C) ja märtsis (–45,0 °C). Igas kuus on täheldatud öökülma, kaasa arvatud juulis ja augustis, kus miinimumtemperatuur on vastavalt –4,9 °C ja –6,5 °C.
Aastas sajab keskmiselt 179 mm. Sademerikkamad kuud on august (28 mm) ja juuli (23 mm), sademevaesemad on aprill ja mai (8 mm). Keskmine õhuniiskus saarel on 82%.
Võrreldes ilmajaamaga on saare keskosa madalamates kohtades pisut soojem ja veel kuivem. Seda põhjustavad seal esinevad föönid.
Loomastik
[muuda | muuda lähteteksti]
Wrangeli saarel elasid teadaolevalt viimased mammutid. Nad surid välja umbes 1700 eKr. Piiratud toidubaasi tõttu olid viimased mammutid tüüpilisest märgatavalt väiksemad: nende õlakõrgus polnud keskmiselt 2,8 m, vaid 1,8 m. Samast ajast pärineb vanim saarelt leitud inimasula, aga märke mammutite küttimise kohta pole sealt avastatud.
Wrangeli saar on jääkarude seas populaarne poegimiskoht. Saarel leidub hülgeid, merilõvisid, polaarrebaseid ja lemminguid. Suvel saabub saarele hulgaliselt linde.
1950. aastatel viidi saarele kodustatud põhjapõdrad. Nende arvukust hoitakse saarel 1000 piires, et vähendada nende kahjulikku mõju maas pesitsevatele lindudele. 1975. aastal lasti saarel lahti 20 muskusveist ja nende arv on tõusnud 200-ni.
Saarel on kohatud polaarhunti. Polaarhundid on saarel elanud varemgi, aga eelmised karjad hävitati siis, kui saarele viidi põhjapõdrad ja muskusveised.
Viited
[muuda | muuda lähteteksti]- ↑ 1,0 1,1 1,2 Suur maailma atlas, lk. 85