Tallinna Pedagoogiline Instituut
 | See artikkel vajab toimetamist. (Oktoober 2024) |
 |
Tallinna Pedagoogiline Instituut on aastatel 1952–1992 Tallinnas asunud kõrgkool, kus koolitati tulevasi õpetajaid.
Tallinna Pedagoogilise Instituudi eelkäijad on Tallinna Õpetajate Seminar (1919–1947; aastatel 1932–1937 oli nimeks Tallinna Pedagoogium) ja Tallinna Õpetajate Instituut (1947–1952).
| Tallinna Pedagoogiline Instituut | |
|---|---|
| Tegutsemisaeg | 1952–1992 |
| Tüüp | kõrgkool |
| Rektor |
Karl Prinkman (1952–1960) Arnold Koop (1960–1968) Johannes Jakobson (1968–1973) Kalev Koger (1973–1979) Rein Virkus (1979–1992) |
| Akadeemilisi töötajaid | 270 (1985/86 õa) |
| Asukoht | Tallinn |
| Endised nimed |
Tallinna Õpetajate Seminar (1919–1932) Tallinna Pedagoogium (1932–1937) Tallinna Õpetajate Seminar (1937–1947) Tallinna Õpetajate Instituut (1947–1952) |
|
1992. aastal nimetati Tallinna Pedagoogiline Instituut ümber Tallinna Pedagoogikaülikooliks. 2005. aastal liitusid Tallinna Pedagoogikaülikooliga mitmed Tallinnas asuvad kõrgkoolid ja haridusasutused. Ühinemise tulemusena asutati Tallinna Ülikool.[1] | |
Ajastu
[muuda | muuda lähteteksti]Eestis oli 1944–1991. aastatel teine Nõukogude okupatsioon. See tähendas Eestile sunniviisilisi poliitilisi, majanduslikke ja sotsiaalseid ümberkorraldusi ning siinsetele elanikele verist terrorit.[2] Eesti oli allutatud NSVL üleliidulisse süsteemi ega olnud oma otsustes vaba.
Nõukogude ajal oli Tallinna Pedagoogilise Instituudi kõige suurem probleem ühitada üleliiduliselt kehtivaid norme ja Eesti tegelikke haridusvajadusi. Üleliiduline surve ei võimaldanud teha optimaalseid valikuid nii instituudi juhtimisel kui ka õpetatavate erialade ja õppeainete osas.[3]
Õppetöö eri aastakümnetel
[muuda | muuda lähteteksti]1950.–1960. aastad: muudatuste- ja segadusteaeg
[muuda | muuda lähteteksti]Tallinna Pedagoogiline Instituut alustas 1. septembril 1952 tööd kõrgkoolina kahe teaduskonnaga: matemaatika-loodusteaduskond ja ajaloo-keeleteaduskond. Õppetöö toimus kuuel erialal: eesti keel ja kirjandus, vene keel ja kirjandus, ajalugu, füüsika, matemaatika ja loodusteadus. Õppeaeg oli neli aastat.[3] 1956/57. õa pikendati õppe kestus viiele aastale.[3]
1955. aastal lõpetas kooli kaugõppes esimene lend (128 lõpetajat), 1956. aastal lõpetas kooli statsionaari esimene lend (144 lõpetajat).
Sel perioodil anti kultuuri- ja haridusasutustele tuntud ühiskonna- ja kultuuritegelaste nimesid. 1955. aastal sai instituudi uueks nimeks Eduard Vilde nimeline Tallinna
Pedagoogiline Instituut.[3]
Alates 1956/57. õppeaastast tehti instituudi õppetöös suuri ümberkorraldusi. Seda iseloomustab hästi tõsiasi, et ükski üliõpilane ei lõpetanud õpinguid selle õppekava alusel, millega ta oli alustanud. Otsuste taustal oli keskhariduse varasemast laiem levik, samal ajal kui puudusid sobiva ettevalmistusega õpetajad ja Tartu Riiklik Ülikool ei suutnud vajalikul määral kõrgharidusega õpetajaid ette valmistada. Kümnendi lõpuks oli keskkooliõpetajate defitsiit ületatud. See tõi õppetöös taas kaasa muutused.
1958. aastast orienteerus kõrgkool vaid algklassiõpetajate ettevalmistusele. Sellega koos oli õppijatel lubatud omandada lisaerialana muusika, laulmise, tööõpetuse, joonistamise ja joonestamise, kehalise kasvatuse või internaadi kasvatuse eriala. Taoline lisaeriala andis õiguse õpetajal õpetada ka vanemates klassides. Sellest aastast hakkas tulevasi keskkooliõpetajaid koolitama vaid Tartu Riiklik Ülikool.
1959. aasta tõi Tallinna Pedagoogilises Instituudis kaasa uued muutused nii struktuuris kui õppekorralduses, sest Nõukogude Liidus, kuhu Eesti tol ajal Vene okupatsiooni tõttu kuulus, viidi ellu koolireform. Reformi sisu oli üleminek varasemalt kuueklassiliselt hariduselt kaheksaklassilisele koolikohustusele ja vajadus õpetada välja tootmisõpetuse õpetajaid. Muudatuste tõttu reorganiseeriti matemaatika-loodusteaduskond tööõpetuse ja pedagoogika teaduskonnaks.
1963/64. õppeaastal hakati vastavalt Nõukogude Liidus kehtivatele eeskirjadele kõikides kõrgemates õppeasutustes õpetama teaduslikku kommunismi ja muid ühiskondlikke erialasid. Selle jaoks loodi ühiskondlike erialade teaduskond ehk ÜET.[4]
1960. aastate keskpaigas ootas Nõukogude Liit taas uue haridusreformi ellu viimist. Tallinna Pedagoogilisele Instituudile tähendas see, et kõrgkooli põhiülesandeks sai jälle keskkooliõpetajate ettevalmistamine ja jätkus ka kõrgharidusega algkooliõpetajate koolitamine.
1970. aastad: stabiilne arenguetapp
[muuda | muuda lähteteksti]1969/70. õppeaastal oli instituudis viis teaduskonda 20 kateedriga:
- Keeleteaduskond – eesti keele ja kirjanduse, vene keele ja kirjanduse, inglise keele, saksa keele kateeder.
- Kultuuri- ja muusikateaduskond – muusikapedagoogika, dirigeerimise, klaveri, kultuurihariduse, raamatukogunduse ja bibliograafia kateeder.
- Matemaatika-loodusteaduskond – matemaatika, füüsika, üldtehniliste distsipliinide, joonistamise ja graafika, loodusteaduste kateeder.
- Pedagoogika ja kehalise kasvatuse teaduskond – algõpetuse pedagoogika ja psühholoogia, kehalise kasvatuse ja spordi, kehalise kasvatuse metoodika kateeder.
- Kaugõppeteaduskond.
Lisaks olid üleinstituudilised kateedrid: ühiskonnateaduste (NLKP ajaloo, filosoofia ja poliitökonoomia) ja pedagoogika ning psühholoogia kateeder.
Neil aastail õpiti kõikidel erialadel üleliiduliste õppeplaanide ja- programmide alusel. Vaid osa neist oli kohandatud kohalikele Eesti vajadustele. Pearõhk oli ainekesksel õpetajate ettevalmistusel, õpetajate professionaalsed oskused jäid tagaplaanile.
1970. aastate lõpul hoogustus Eestis venestamispoliitika. Seda dikteeris NSV Liidu Ministrite Nõukogu otsus 13. oktoobril 1978 ja sellele järgnenud EKP Keskkomitee büroo otsus 19. detsembril 1978. Otsuste keskmes olid haridusasutused. Tallinna Pedagoogilisele Instituudile tähendas see taas muudatusi. Ettekirjutus nägi ette, et osasid aineid pidi hakkama õpetama vene keeles, vene keele erialal pidi suurendama vastuvõttu 25-lt 75 üliõpilaseni, tööle pidi rakendama vene keele täiendusteaduskonna. Ootustele vastamiseks loodi neli vene keele kateedrit. Neist kolm (vene keele, vene kirjanduse ja vene keele metoodika) õpetas eriala ja korraldas õpetajate täiendkoolitusi. Neljas, vene keele üldkateeder õpetas vene keelt kui üldkohustuslikku ainet.
1980. aastad: uued õppehooned
[muuda | muuda lähteteksti]1980. a alguses avati instituudis venekeelne sõjalise algõpetuse ja kehalise kasvatuse liiteriala ning loodi Vene armeele alluv sõjalise õpetuse kateeder. See tõi kaasa rohkesti probleeme, muu hulgas Nõukogude armee bürokraatliku tööstiili kõrgkoolis.[3]
Vaatamata sügavale stagnatsiooniajale, otsisid Tallinna Pedagoogilise Instituudi õppejõud vastavalt võimalustele viise, kuidas edendada kõrgkoolielu – otsiti koostöövõimalusi teiste haridus- ja kultuuriasutuste ning sõsarkõrgkoolidega Baltikumis. Otsiti uusi võimalusi teadustöö, eriti pedagoogika arendamiseks ja tulevaste õpetajate ettevalmistuse parandamiseks.
Sel perioodil paranesid märkimisväärselt õppetingimused. 1980. aastal sai kehalise kasvatuse teaduskond uued moodsad ruumid Pirita Purjespordikeskuses.
1983. aastal valmis keeleteaduskonna hoone, kuhu kolis ka raamatukogu, mis sai kolm lugemissaali.
1983. aastal valmis 400-kohaline Karu 17/19 üliõpilaste ühiselamu. Seal avati ka üliõpilaste polikliinik ja tervisekabinet. Aasta hiljem avati Karu 15 pereühiselamu, kus oli 280 kohta. Tänu intensiivsele arendusele majutati 1984. aastal ühiselamutesse mugavatesse tingimustesse 1080 üliõpilast.
Kümnendi alguses pandi alus õppearvutuskeskusele: hangiti 32 arvutit, sisustati kaks arvutiklassi ja mitmed kateedrid said esimesed arvutid. Täienes ka keeleteaduskonna õppetehnika: rajati viis lingvafonikakabinetti ja fonoklass, loodi laboratooriume ja õppekabinette.
Ajastu olmelist õhustikku Eduard Vilde nimelises Tallinna Pedagoogilises Instituudis näeb 1984. aastal tehtud videos.[5]
1990. aastate algus: uus nimi ja iseseisvad otsused
[muuda | muuda lähteteksti]1. septembrist 1990 hakati õppetööd ulatuslikult uuendama, sest alates 1990/91. õppeaastast sai Tallinna Pedagoogiline Instituut hariduskomiteelt loa koostada ise õppeplaanid ja -programmid. See tähendas uut akadeemilist kvaliteeti ja välissuhete hüppelist arengut.
30. jaanuaril 1992 nimetas Eesti Vabariigi Ülemnõukogu Tallinna Pedagoogilise Instituudi Tallinna Pedagoogikaülikooliks.
Üliõpilaste arv
[muuda | muuda lähteteksti]- 1952/53 – statsionaaris 162 ja kaugõppes 229 üliõpilast
- 1953/54 – statsionaaris 300 üliõpilast
- 1971/72 – statsionaaris 1195 ja kaugõppes 927 üliõpilast, ettevalmistusosakonnas 83 õppijat
- 1976/77 – statsionaaris 1451 ja kaugõppes 1146 üliõpilast, ettevalmistusosakonnas 100 õppijat
- 1991/92 – statsionaaris 2370 ja kaugõppes 1160 üliõpilast[3]
Teaduse areng
[muuda | muuda lähteteksti]1954. aastal loodi üliõpilaste teaduslik ühing (ÜTÜ), mis hoogustas üliõpilaste teadustöö tegemist.
1970. aastate alguses hakati õpetamise kõrval veelgi enam pöörama tähelepanu teadustööle, järjekindlamalt hakati ette valmistama uut õppejõudude põlvkonda. Õppejõud hakkasid taotlema teaduskraade ja teadustöösse haarama ka üliõpilasi. 1971. aastal oli 186 õppejõust teaduskandidaate 44. 1979. aastal oli 240 õppejõust teaduskandidaate 91. Sel perioodil kaitsesid doktoritööd ka Lembit Andresen ja Jüri Männiste.
Sport
[muuda | muuda lähteteksti]1960. aastate keskel anti instituudile Vana-Otepää kooli hooned, et arendada seal välja õppe-spordibaas. 1980. aastate alguses sai vana arendus uue hingamise: Järveselja elamu, sauna, uue söökla ja uued spordiväljakud, lisaks remonditi magalaid.
1972/73. õppeaastal avardusid instituudi sportimisvõimalused ka Tallinnas. Instituudi peahoone juurdeehitusena valmis spordihoone, milles on kaks võimlat, tõstesaal ja mitu auditooriumit.
1980. aastate keskel alustati Lahemaa rahvuspargi territooriumil Arbaveres uue õppe- ja puhkekeskuse rajamist.
Üliõpilaste märkimisväärsed spordisaavutused[3]
[muuda | muuda lähteteksti]| Kuldmedal | |||
|---|---|---|---|
| Ants Antson | 1500 m kiiruisutamine | Innsbruck | 1964 |
| Svetlana Tširkova | vehklemine (NL naiskonnas) | Mexico | 1968 |
| vehklemine (NL naiskonnas) | München | 1972 | |
| Hõbemedal | |||
| Tõnu Tõniste ja Toomas Tõniste | purjetamine klassis 470 (NL koondises) | Seoul | 1988 |
| Pronksmedal | |||
| Allar Levandi | kahevõistlus (NL koondises) | Calgary | 1988 |
| Tõnu Tõniste ja Toomas Tõniste | purjetamine klassis 470 | Barcelona | 1992 |
| Kuldmedal | |||
|---|---|---|---|
| Svetlana Tširkova | vehklemine (NL floretinaiskonnas) | Ankara | 1970 |
| vehklemine (NL floretinaiskonnas) | Viin | 1971 | |
| Illa Raudik | allveesport, tsooniujumine | 1973 | |
| allveesport, (NL koondises), naiskonna harjutustes | 1973 | ||
| Kaija Parve | laskesuusatamine 10 km distantsil | Egg | 1985 |
| laskesuusatamine (NL teatenaiskonnas) | Egg | 1985 | |
| laskesuusatamine 5 km distantsil | Falun | 1986 | |
| laskesuusatamine (NL teatenaiskonnas) | Falun | 1986 | |
| laskesuusatamine (NL teatenaiskonnas) | Lahti | 1987 | |
| laskesuusatamine (NL teatenaiskonnas) | Chamonix | 1988 | |
| Hõbemedal | |||
| Svetlana Tširkova | vehklemine (NL floretinaiskonnas) | Havanna | 1969 |
| Toomas Hint | vehklemine (NL meeskonnas) | Cali | 1982 |
| Heino Enden | korvpall (NL meeskonnas) | Cali | 1982 |
| Inna Rose | laskmine (NL sportpüstoli naiskonnas) | Caracas | 1982 |
| laskmine (NL õhupüstoli naiskonnas) | Caracas | 1982 | |
| Kaija Parve | laskesuusatamine (NL teatenaiskonnas) | Chamonix | 1984 |
| laskesuusatamine 5 km distantsil | Egg | 1985 | |
| laskesuusatamine 10 km distantsil | Lahti | 1987 | |
| Anatoli Dalidovitš | allveesport | 1985 | |
| Janika Mölder | iluvõimlemine (NL naiskonnas mitmevõistlus) | 1987 | |
| Pronksmedal | |||
| Svetlana Tširkova | vehklemine naiste floretis | Havanna | 1969 |
| Peeter Päkk | jahilaskmine (NL kaarrajameeskonnas) | Tucuman | 1981 |
| Toomas Turb | kergejõustik (NL jooksukrossimeeskonnas) | Rooma | 1982 |
| Inna Rose | laskmine õhupüstolist | Caracas | 1982 |
| laskmine (NL õhupüssinaiskonnas) | 1987 | ||
| Allar Levandi | meeskondlik kahevõistlus (NL koondises) | 1987 |
| Kuldmedal | |||
|---|---|---|---|
| Tiiu Kivi | tennis, üksik- ja segapaarismängus | 1970 | |
| Toomas Turb | kergejõustik, 10 000 m jooksus | 1981 |
| Kuldmedal | |||
|---|---|---|---|
| Raivo Russmann | moodne viievõistlus (NL meeskonnas) | Moskva | 1974 |
| Jüri Rohilaid | võrkpall (NL meeskonnas) | Rio de Janeiro | 1977 |
| Aare Salumaa | võrkpall (NL meeskonnas) | Colorado Springs | 1981 |
| Hõbemedal | |||
| Raivo Russmann | moodne viievõistlus | Moskva | 1974 |
| Toomas Hint | vehklemine epees | Veneetsia | 1980 |
| Even Tudeberg | laskesuusatamine (NL teatemeeskonnas) | Anterselva | 1983 |
| Pronksmedal | |||
| Boris Joffe | vehklemine epees | Genova | 1969 |
| Tõnu Pääsuke | laskesuusatamine 15 km distantsil | Anterselva | 1983 |
| Allar Levandi | kahevõistlus (NL meeskonnas) | Trondheim | 1984 |
| Kuldmedal | |||
|---|---|---|---|
| Ants Antson | kiiruisutamine mitmevõistluses | Oslo | 1964 |
| Tiiu Kaaret-Jänes | allveesport 400 m akvalangiga ujumises | 1969 | |
| allveesport poiujumine | 1970 | ||
| Illa Raudik | allveesport 25 m sukeldumises | 1969 | |
| allveesport 400 m lestadega ujumises | 1970 | ||
| allveesport 400 m akvalangiga ujumises | 1970 | ||
| Tõnu Lepik | sisekergejõustik, kaugushüpe | Viin | 1970 |
| Tiiu Parmas-Kivi | tennis, naispaarismäng | Sofia | 1970 |
| Peeter Päkk | jahilaskmine (NL kaarrajameeskonnas) | Moskva | 1981 |
| Anatoli Dalidovitš | allveesport, grupiharjutus | 1984 | |
| Janika Mölder | iluvõimlemine (NL naiskonnas), lint ja rõngas | 1988 | |
| Tõnu Tõniste ja Toomas Tõniste | purjetamine klassis 470 | 1992 | |
| Hõbemedal | |||
| Ants Antson | 1500 m kiiruisutamine | Lahti | 1967 |
| Tiiu Parmas-Kivi | tennis, paarismäng | Torino | 1969 |
| Inna Rose | laskmine (NL sportpüstolinaiskonnas) | Titograd | 1981 |
| laskmine sportpüstolist | Titograd | 1981 | |
| laskmine (NL õhupüstolinaiskonnas) | Budapest | 1984 | |
| Heino Puuste | kergejõustik, odavise | Ateena | 1982 |
| Janika Mölder | iluvõimlemine (NL naiskonnas), rühmavõimlemise mitmevõistluses | 1988 | |
| Pronksmedal | |||
| Ants Antson | 1500 m kiiruisutamine | Göteborg | 1965 |
| 3000 m kiiruisutamine | Lahti | 1967 | |
| Tõnu Lepik | kergejõustik, kaugushüpe | Ateena | 1969 |
| Jaak Salumets | korvpall (NL meeskonnas) | Barcelona | 1973 |
| Heino Enden | korvpall (NL meeskonnas) | Nantes | 1983 |
| Indrek Pertelson | judo | 1990 |
| Kuldmedal | |||
|---|---|---|---|
| Jaak Salumets | korvpall (NL meeskonnas) | 1968 | |
| Avo Tasane | võrkpall (NL meeskonnas) | 1971 | |
| Andres Karu | võrkpall (NL meeskonnas) | 1975 | |
| Jüri Rohilaid | võrkpall (NL meeskonnas) | 1977 | |
| Heino Enden | korvpall (NL meeskonnas) | 1978 | |
| Marina Kasch | võrkpall (NL naisskonnas) | 1979 | |
| Hõbemedal | |||
| Anu Kaljurand | kergejõustik, kaugushüpe | 1986 |
Tallinna Pedagoogilise Instituudi rektorid
[muuda | muuda lähteteksti]- 1952–1960 Karl Prinkman
- 1960–1968 Arnold Koop
- 1968–1973 Johannes Jakobson
- 1973–1979 Kalev Koger
- 1979–1992 Rein Virkus
Ülikool praegu
[muuda | muuda lähteteksti]1992. aastal nimetati Tallinna Pedagoogiline Instituut ümber Tallinna Pedagoogikaülikooliks.
2005. aastal liitusid Tallinna Pedagoogikaülikooliga mitmed Tallinnas asuvad kõrgkoolid ja haridusasutused. Ühinemise tulemusena asutati Tallinna Ülikool,[6] mis on 2024. aasta seisuga üliõpilaste arvult kolmas ülikool Eestis. Rahvusvahelises võrdluses on Tallinna Ülikool 5% maailma parimate ülikoolide seas.[7]
Teadusülikoolina on Tallinna Ülikooli peamised teadus- ja arendusvaldkonnad haridusuuendus, terve ja jätkusuutlik eluviis, kultuurilised kompetentsid, ühiskond ja avatud valitsemine ning digi- ja meediakultuur.
Viited
[muuda | muuda lähteteksti]- ↑ tlu.ee
- ↑ "Eesti 1940-1991". okupatsioon.ee. Vaadatud 20. septembril 2024.
- ↑ 3,0 3,1 3,2 3,3 3,4 3,5 3,6 Virkus, Rein (1998). Tallinna Pedagoogikaülikool läbi aegade. Tallinn: TPÜ Kirjastus. Lk lk 158. ISBN 9985-58-074-5.
- ↑ Ed. Vilde nim. Tallinna Pedagoogiline Instituut. Tallinn: Valgus. 1972.
- ↑ Kukk, Uno. "Eduard Vilde nimeline Tallinna Pedagoogiline Instituut". arhiiv.err.ee.
- ↑ "Ajalugu". Tallinna Ülikool. 14. märts 2018. Vaadatud 13. septembril 2024.
- ↑ "Tallinn University". Top Universities (inglise). Vaadatud 20. septembril 2024.