Paykull

See artikkel on Paykulli suguvõsast; sarnase nimega Patkuli suguvõsa kohta vaata artiklit Patkul.

Paykull, varem ka Paydkull, Paytkull, Paiküll ja Paykel (vene keeles Пайкуль) on Liivimaalt pärit aadlisuguvõsa.

Ajalugu

Päritolu ja varasem ajalugu

Paykullide päritolu on jäänud ebaselgeks. Teateid nende kohta on XIV sajandist, mil nad olid Saksa Ordu vasallid Liivimaal Laiuse piirkonnas.^[1] 1398. aastal läänistas Liivimaa maameister Wennemar von Brüggenei Nicolas (Clawes) Paitekyllele (suri pärast 1424) Laiuse alal Lyndeni ja Tarakvere külad.^[2] 1411. aastast pärinevas Saksa Ordu ja Kärkna kloostri vahelises maavahetustehingus on nimetatud Laiuse kihelkonnas asunud ja ordule kuulunud Paidekulli küla.^[3] Tõenäoliselt olid Paykullid saanud nime selle küla järgi.^[4]

Järve liin

1508. aastal ostis Hans (Johann) Paykull (suri pärast 1540) Wedwesi suguvõsalt Virumaal Järve mõisa. Sellest kujunes suguvõsa peamine valdus, mis jäi nende kätte XIX sajandi alguseni.^[5] Kokku valdas mõisa kolme sajandi vältel kaheksa põlvkonda Paykulle. Nende ajal ehitati sinna ka kivist linnus. Sellest liinist oli pärit Johann Reinhold von Patkuli toetaja ja alkeemikuna tuntust kogunud Otto Arnold von Paykull (1662−1707), kes astus varakult Saksi kuurvürsti Johann Georg II teenistusse ja ülendati kindralleitnandiks (1700). 1700. aastal osales ta Saksi vägedega Riia ründamises ja mõisteti Rootsis tagaselja reeturina surma. 1705. aastal langes ta rootslaste kätte sõjavangi ja hukati 1707. aastal Stockholmis. Järve haru kustus meesliinis 1815. aastal.

Paykullid rüütelkonna matriklis

Suguvõsa immatrikuleeriti 10. jaanuaril (vkj) 1746. aastal Eestimaa rüütelkonna matriklisse. Polkovnik Otto Gotthard Johann von Paykull (1780−pärast 1849) võeti 1818. aastal Liivimaa rüütelkonna matriklisse.^[1] Tema poeg Friedrich Robert Alexander von Paykull (1818−1876) kanti 20. aprillil (vkj) 1862. aastal koos poegadega Novgorodi kubermangu aadlisuguvõsaraamatusse.^[6]

Suguvõsa liikmeid

Vabahärra Georg (Göran) von Paykull (1605−1657), Rootsi sõjaväelane (kindralleitnant), riiginõunik, mõisaomanik
Otto Arnold von Paykull (1662 − hukati 1707), Saksimaa sõjaväelane (kindralleitnant), mõisaomanik
Vabahärra Gustaf von Paykull (1757−1826), loodusuurija, luuletaja, mõisaomanik
Otto Gotthard Johann von Paykull (1780−pärast 1849), kindralmajor
Friedrich Robert Alexander von Paykull (1818−1876), kindralmajor
Otto Arnold Wilhelm von Paykull (1819−1890), kindralmajor
Carl Vilhelm von Paykull (1836−1869), filosoofiadoktor, Uppsala lütseumi õpetaja ja rektor, Uppsala ülikooli geoloogiadotsent
Sigurd Reinhold von Paykull (1849−1869), filosoofiadoktor
Syster Selma Eleonora (Lilly) von Paykull (1870−1951), arst

Paykulli suguvõsa mõisavaldused

Eestimaa:
- Ao (Hackeweid) (1794−1798 pandi-, 1798−1822 pärusvaldus), Avanduse (Awandus) (1625−1626), Inju (Innis) (1550−1676), Järve (Türpsal) (1508−1808), Kaarma (Kaarmann) (enne 1726−1791), Kulina (Kullina) (1791−1796, pandivaldus), Kärsa (Kersel) (enne 1641−1698), Käru (Kerro) (1698−1754), Meriküla (Merreküll) (1655−XVII sajandi lõpp), Moora (Mohrenhof) (enne 1744−pärast 1765), Patsu (Patz) (1701−1724), Prümli (Heidemetz) (1790ndad, rendivaldus), Rägavere (Raggafer) (1604−1671), Saarnakõrve (Sarnakorb) (kuni 1787), Vahakõnnu (Wahhakant) (1700ndad, immissioon), Vatku (Wattküll) (1690ndad, pandivaldus), Äntu (Engdes) (enne 1649−pärast 1720)
Liivimaa läti distrikt:
- Cirsti (Zirsten) (u 1599−u 1629, pandivaldus), Kalnmuiža (Karlsberg, tollal Koskullshof) (enne 1637−u 1688), More (Moritzberg) (1810ndad ja 1820ndad, pandivaldus)
Stockholmi lään:
- Valloxsäby (praegu Wallox-Säby) (1757−tänaseni)

Viited

↑ ^1,0 ^1,1 Genealogisches Handbuch der baltischen Ritterschaften. Teil: Estland. Bd I. Görlitz: Verlag E. U. Starke, 1930, lk 716.
↑ Genealogisches Handbuch der baltischen Ritterschaften. Teil: Estland. Bd I. Görlitz: Verlag E. U. Starke, 1930, lk 718, allmärkus.
↑ LGU I, 181.
↑ Genealogisches Handbuch der baltischen Ritterschaften. Teil: Estland. Bd I. Görlitz: Verlag E. U. Starke, 1930, lk 716; allmärkus.
↑ Kinnistute register. Nr 146. Järve.
↑ Голицын, Павел Павлович. Список дворянских родов Новгородской губернии, внесенных в дворянскую родословную книгу с 1787 г. по 1-е января 1910 года, с приложением списка губернских и уездных предводителей дворянства 1767 года. Новгород: 1910, lk 327 [1].

Kirjandus

EAA, f. 1674, n. 2, s. 152 (Paykulli suguvõsa).
Der Adel der russischen Ostseeprovinzen (Estland, Kurland, Livland, Ösel). 1. Teil. Die Ritterschaft. Neustadt an der Aisch: Bauer & Rape, inhaber Gerhard Gessner, 1898 (ümbertrükk 1980). Lk 383-384.
Elgenstierna, Gustaf. Den introducerade Svenska adelns ättartavlor med tilläg och rättelser. V kd. Stockholm: P. A. Norstedt & Söners Förlag, 1930. Lk 669-673 [2] [3].
Genealogisches Handbuch der baltischen Ritterschaften. Teil: Estland. Bd I. Görlitz: Verlag E. U. Starke, 1930. Lk 716-723 [4].
Genealogisches Handbuch der baltischen Ritterschaften. Teil: Estland. Bd. III. Görlitz: Verlag E. U. Starke, 1930. Lk 3 (allmärkus) [5].
Genealogisches Handbuch des Adels. Adelslexikon. Bd X. Limburg an der Lahn: C. A. Starke Verlag, 1999. Lk 219-221.

[genealogis-1] 1,0 ^1,1 Genealogisches Handbuch der baltischen Ritterschaften. Teil: Estland. Bd I. Görlitz: Verlag E. U. Starke, 1930, lk 716.

[2] Genealogisches Handbuch der baltischen Ritterschaften. Teil: Estland. Bd I. Görlitz: Verlag E. U. Starke, 1930, lk 718, allmärkus.

[3] LGU I, 181.

[4] Genealogisches Handbuch der baltischen Ritterschaften. Teil: Estland. Bd I. Görlitz: Verlag E. U. Starke, 1930, lk 716; allmärkus.

[5] Kinnistute register. Nr 146. Järve.

[6] Голицын, Павел Павлович. Список дворянских родов Новгородской губернии, внесенных в дворянскую родословную книгу с 1787 г. по 1-е января 1910 года, с приложением списка губернских и уездных предводителей дворянства 1767 года. Новгород: 1910, lk 327 [1].

[1]

[2]

[3]

[4]

[5]

[6]