Meerapalu lahing

Meerapalu lahing
Osa Teisest maailmasõjast
Toimumisaeg	13.–15. veebruar 1944
Toimumiskoht	Meerapalu, Põlva maakond Räpina vald
Tulemus	Saksa vägede tõrjevõit
Osalised
Kolmas Riik Nõukogude Liit
Väejuhid või liidrid
oberst Paul Gallas Relva-SS-i sturmbannführer Harald Riipalu (I/45) alampolkovnik Nikolai Panin (533. laskurpolk) major Konstantin Šestak (374. laskurpolk)
Jõudude suurus
20. Eesti SS-vabatahtlike diviisi: 45. rügemendi I pataljon Ida-Preisi 11. jalaväediviisi: 44. grenaderirügemendi pataljon Väegrupi Nord tagalapiirkonna 207. julgestusdiviisi: 94. julgestusrügement 33. Eesti Politseipataljon 42. Eesti Politsei Pioneeripataljon Omakaitse Võru Maleva Lahingpataljon Kuuste valla Omakaitse 3. Balti rinde 42. armee 108. laskurkorpuse: 90. laskurdiviis 128. laskurdiviisi 374. laskurpolk 533. laskurpolgu 1. pataljon
Kaotused
Riipalu pataljon: langenuid 9, haavatud 30. Saksamaa üksuste kaotused olid suuremad tuhandetes, nende seas langenuid ja vangi langenuid 2000

Meerapalu lahing oli 13.–15. veebruaril 1944 toimunud lahing, mille käigus nurjasid Saksa 20. Eesti SS-vabatahtlike diviisi 45. Relva-SS Grenaderirügemendi I pataljon ja idapreislastest koosnev 44. jalaväerügemendi pataljon, Punaarmee 108. laskurkorpuse väeosade kava tungida üle Peipsi järve ning liikuda sealt edasi Tartu suunas.

Peipsi järv

Olukord rindel

14. jaanuaril 1944 oli Punaarmee alustanud Leningradi ja Volhovi rindel ülekaalukate jõududega Leningradi-Novgorodi pealetungioperatsiooni, mille eesmärgiks oli üldjoontes Saksa armeegrupi Nord purustamine ja Baltikumi hõivamine. Saksa rinne varises täiesti kokku. Löögi alla sattunud sakslased taganesid korrapäratult ja paaniliselt läände. Esimeseks püsivaks uueks rindejooneks sai looduslikult soodne Narva jõe – Peipsi – Velikaja jõe joon, kuhu oli juba varem hakatud rajama ka kaitseliini Panther ("Panther" – Linie), mis aga ei olnud veel kaugeltki valmis. Veebruari alguseks jõudis Punaarmee eelnimetatud joonele, kus puhkesid ägedad lahingud.

Narva pealetungisuunalt suunati 42. armee väeosad Pihkva suunale. 4. veebruaril vabastasid 108.lk väeosad Gdovi ja 123. lk väeosad Ljadasse. Väed jätkasid liikumist Strugi Krasnõjele ja mööda Peipsi idakallast. Eesmärgiks oli 42. ja 67. armee jõududega purustada Saksa vägede Luuga grupeering ning läbi lõigata Pihkava-Luuga raudtee lõik takistamaks transpordiühendust.

67. armee väeosad vabastasid 12. veebruaril Luga, Leningradi oblastis Luga rajoonis.

Olukord operatiivpiirkonnas

Peipsi läänekalda kaitseks olid rajatud tugipunktid Meerapalus, Mehikoormas ja Võõpsus, kus asusid Saksa õhutõrjepatareid. Tugipunktide vahelisi lõike kontrollisid Omakaitse Võru Maleva Lahingpataljon ja teised Omakaitse allüksused.

Mehikoormas viibinud 42. Kaitse Pioneeripataljon tegeles jää õhkimisega piki Lämmijärve rannajoont ja okastraattõkete rajamisega. Mehikoorma vastas järve idakaldale Jeršova küla juurde oli taganenud Saksa üksustest moodustatud nõrk sillapea.

Piirkonna üksused olid koondatud oberst Paul Gallase juhitud võitlusgrupiks Gallas, mis omakorda allus 207. julgestusdiviisile ja vastutas Mehikoorma piirkonna kaitse eest.

Ööl 11. veebruaril vastu 12. veebruari vallutasid Punaarmee üksused Piirissaare. Piirissaarel kaitsel olnud saksa trahvikompanii põgenes rünnaku alguses. Kaitsele jäi eesti raskekuulipildujarühm, kes osutas vastupanu kuni laskemoona lõppemiseni ning siis õnnestus neil ka pääseda vangilangemisest.

11. veebruaril oli Tartust Mehikoormasse saabunud 20. Eesti SS-vabatahtlike diviisi 45. rügemendi I pataljon major (Sturmbannführer) Harald Riipalu juhtimisel. Pataljon võeti kiiruga Tartus rongilt maha ja saadeti Peipsi äärde. Pataljoniülem saatis 4. kompanii, kes saabus Mehikoormasse esimesena, kohe järve idakaldale Ješova küla ette sillapea tugevdamiseks ning paigutas ühe jalaväekompanii ning osa õhutõrje- ja tankitõrjeüksustest kaitsele Mehikoorma – Jõepera – Saksa talu joonele. 4. jalaväekompanii, raske tankitõrjerühm ja osa õhutõrjest jäid reservi.

13. veebruaril tegeldi kaitse ettevalmistamisega. Samal päeval teatas õhuluure, et Punaarmee diviisisuurune üksus liikus Oudovast (Gdov) lõunasse sillapea suunas.

Lahingiskeem Narva ja Virumaa piirkonnas, 1944. aasta 10. veebruarist 23. aprillini ning Meerapalu lahing

Lahingu käik

12. veebruari hilisõhtul avas Punaarmee suurtükivägi kaitsjate pihta tule, mis oli aga ebatäpne ega põhjustanud kaitsel olevates üksustes kaotusi.

Mehikoorma

13. veebruari öösel kella 2 paiku alustas Punaarmee 128. laskurdiviisi 533. laskurpolgu 1. pataljon Rämeda poolsaarelt Pnevo (Haniva ninalt), Mehikoormast põhja pool asuva Jõepera ruumis sillapeale jalaväe pealetungi ilma suurtükitule ettevalmistuseta. Punavägi lootis hõredatest katteüksustest lihtsalt läbi marssida, aimamata uute väeüksuste toomist rindejoonele, ning ründas tihedates ahelikes, praktiliselt rivikorras. Kaitsjad lasksid vaenlase eesmised ahelikud mõnekümne meetri kaugusele ja avasid seejärel tule kuulipildujatest ja ka kergetest õhutõrjekahuritest. Rünnak löödi tagasi. Järgnes veel kolm rünnakut, mis samuti tõrjuti. Hommikuks olid rünnakud lõppenud. Punaarmee kaotas surnutena 700–800 meest. Need rünnakud osutusid aga pettemanöövriks.

Meerapalu

Lämmijärve paiknemine kaardil (punase joonega)

14. veebruari hommikul sai 45. rügemendi I pataljoni ülem Harald Riipalu teate, et öösel oli Punaarmee vallutanud 128. laskurdiviisi 374. laskurpolgu jõududega, kaitselõigust põhja pool hoopis Pedaspää, moodustades Lämmijärve läänekaldale sillapea. Seal asunud Saksa õhutõrjepatarei meeskond oli põgenenud, jättes oma 8 õhutõrjekahurit positsioonidele maha. Õhutõrjemehed olid end siiski kogunud ning koondanud ja jäänud gruppidena metsasihtidele valvesse. Ehkki läbimurde tõkestas appi rutanud Võru Omakaitse II pataljon, oli olukord ohtlik. 374. laskurpolgule järgnevad Punaarmee üksused hajutati ja hävitati pikeerivate pommitajate Ju 87 "stukadega".

Samal hommikul saabusid kohale oberst Paul Gallas, kelle vastutusalla kuulus Meerpalu ümbrus ja Narva ja Peipsi kaitse komandant 207. julgestusdiviisi ülem kindralmajor Erich Hoffmann, kes andis taandumiskäsu, ootamaks vasturünnaku organiseerimiseks vajalike lisajõudude saabumist. Sturmbannführer H. Riipalu oli aga teistsugusel arvamusel. Ta tegi ettepaneku, et antud olukorras oleks õigem hoopis kohene vasturünnak. Riipalut toetas Gallase adjutant leitnant parun Engelhardt, Eestist pärit baltisakslane, kes oli oma hariduse saanud eesti sõjakoolis ja mõistis ohvitserina H. Riipalu kavatsusi. Hoffmann jäi sellega lõpuks nõusse ja määras Riipalu Jõepera ja Emajõe suudme vahelisel alal asuvatest üksustest moodustatud võitlusgrupi ülemaks.

Harald Riipalu alustaski kohe ettevalmistusi vasturünnaku organiseerimiseks. Terve päev kulus vaenlase läände suunatud läbimurrete riivistamiseks ja olukorra kontrolli alla saamiseks. Selleks saatis Harald Riipalu Meerapalusse tanki- ja õhutõrjeallüksustega tugevdatud 4. kompanii. Tehti ka maastikuluuret, korrastati Meerapalust taganenud üksusi ja täiendati Kuuste Omakaitse allüksuste relvastust.

Öösel anti suurtükiväerelvadest pidevalt tõkketuld, et raskendada vaenlasel varustuse ja isikkoosseisu juurdevedu. Õnnestus saada pihta mitmele laskemoonareele. Kõigest hoolimata õnnestus punaarmeelastel öösel Meerapalusse hulgaliselt täiendust juurde tuua.

15. veebruari varahommikul alustasid punaarmeelased veidi enne kavandatud vasturünnaku algust Meerapalust läänes uut pealetungi. Kaitsjate paigutus osutus aga soodsaks. Kerged õhutõrjekahurid hävitasid pealetungivad vaenlase ründajad ilma, et vasturünnakuks valmistunud jõud oleksid pidanud lahingusse sekkuma.

Samal ajal saadi Võru Omakaitsepataljonist teade, et Jõeperas oli maabunud Punaarmee pataljonisuurune üksus. See tähendas, et lahingut tuli nüüd jätkata kahes erinevas kohas. H. Riipalu saatis oma pataljoni 1. kompanii kiirmarsil Jõeperra, kus see asus kella 8 paiku vaenlase üksuste vastu lahingusse, suunaga lõunasse. Eesti Diviisi õhukaitsemeestel oli õnnestunud Jõeperas vaenlast Lämmijärve kaldal kinni hoida ning peatselt alustas Jõeperast lõunas vasturünnakut ka äsja sinna saabunud Ida-Preisi 11. jalaväediviisi 44. jalaväerügemendi pataljon. Veidi pärast kella 13 oli olukord Jõeperas lahendatud, sillapeal olnud vene üksus oli purustatud.

Vaenlane küll üritas üle jää uuesti suurte jõududega rünnata, tulles tihedate ahelikega üle jää. Nende taga veeti laskemoona hobusaanidel ja mõned kergesuurtükid. Õhutõrjemehed märkasid ründavaid ahelikke, avasid nende pihta tule ning surusid ründajad maha lamama. Enne rünnaku algust saabusid kohale saksa sööstpommitajad Stukad, mille pardarelvadest tehti paljal jääl olevad Punaarmee üksused kahjutuks.

Samal ajal oli juba alustatud ka esimest vastupealetungi Meerapalu suunas. Kiire rünnakuga vallutati esmalt Saksa talust põhjas asuv mets, kuhu Punaarmee oli hakanud uueks rünnakuks jõude koondama. Rünnak oli ootamatu ja kiire, tekitades vaenlases täieliku segaduse, nii et mitu üksust andis end täies koosseisus vangi. Saagiks saadi ka 4 jalaväe saatekahurit, 12 keskmist tankitõrjekahurit, 24 Maksim-kuulipildujat ja muud varustust. Mets puhastati vaenlasest ja järgmiseks rünnakuks Meerapalule valmistuvad üksused asusid uutele lähtepositsioonidele. Meerapalu-poolsel metsaserval kohati tugevamat vastupanu. Jõeperast saabus nüüd tagasi 1. kompanii ja 44. jalaväerügemendi pataljon. Olukord oli soodne otsustavaks rünnakuks. Preislaste 44. rügemendi pataljon, mida tugevdati kokku kogutud sakslaste grupiga, pidi vallutama Pedaspää, ülejäänud üksused aga Meerapalu.

Rünnaku ettevalmistamiseks oli sturmbannführer Riipalu tellinud diviisiülemalt Meerapalule lennukite tulelöögi.

Kell 12:55 ründaski 21 lennukit vaenlase positsioone. Kell 13:25 toetasid lennukid (pikeerivad pommitajad Ju 87 "Stuka") pealetungivaid üksusi teise pommilöögiga.

Pealetungiks koondunud üksused läksid kell 13:35 rünnakule. Kella 17-ks oli vaenlane Meerapalus hävitatud ja Meerapalu vallutatud. Mõni tund hiljem langes Pedaspää. Peipsi järve läänekallas oli vaenlastest puhastatud. Saadi rikkalik sõjasaak, mille hulgas oli 374. laskurpolgu lipp. Täiesti tervetena saadi tagasi ka 8 sakslaste õhutõrjekahurit.

Vaenlase kaotused langenute ja vangidena võisid olla kokku üle 2000. Riipalu pataljoni kaotused võitlustes olid tagasihoidlikud: 9 langenut ja 30 haavatut. Saksa üksuste kaotused olid suuremad. Langenuid ja haavatuid oli ka teistes osalenud üksustes. Paari päeva pärast andsid rünnaku läbi viinud üksused (Riipalu pataljon ja 11. Ida-Preisi diviisi 44. rügemendi pataljon) kaitselõigud kohalikele üksustele uuesti üle ja suundusid Narva alla. Riipalu pataljon jäi paariks päevaks veel Tartusse puhkusele.

17. veebruaril võttis 44. grenaderirügemendi pataljon tagasi ka Piirissaare. Punaväelased olevat saarelt küüditanud 126 inimest ning mõned ka kohapeal maha lasknud.

Hinnang

Meerapalu lahinguga nurjati Vene vägede kava tungida käigult üle Peipsi järve ja luua sillapea läänekaldal. Edu korral oleks vaenlasel avanenud võimalus end sillapeal kindlustada ja tuua juurde lisavägesid, mis oleks kaalukausi juba tugevasti nende kasuks kallutanud ja ohustanud ka Tartut. Sel juhul oleks vaenlasega toimetulek eeldanud ka palju suuremate üksuste koondamist ja kasutamist. Major Harald Riipalu korraldatud kohese ja kiire vasturünnakuga õnnestus vastane aga Meerapalus ja Pedaspääl enne purustada ja kaotatud maa-ala kohe tagasi saada.

Kirjandus

• Mart Laar. "Sinimäed 1944: II maailmasõja lahingud Kirde-Eestis". Tallinn: Varrak, 2006 ISBN 9985-3-1117-5