Lido di Venezia

Lido di Venezia veebussipeatus laguunilt vaadatuna

Lido ja Veneetsia laguun

Lido di Venezia (kasutatud ka nimekuju Veneetsia Lido; itaalia keeles Lido di Venezia) on 11 kilomeetri pikkune liivavall Itaalia põhjaosas Veneetsias. Lidos on 20 000 elanikku. Iga aasta septembris toimub seal Veneetsia filmifestival.

Geograafia

Faro Rocchetta tuletorn Alberonis

Lido saarel on kolm asulat. Saare põhjapoolses osas on Lido ise: seal peetakse filmifestivali, seal on hotellid Grand Hotel des Bains ja Grand Hotel Excelsior ning ka Veneetsia kasiino. Saare keskosas olev Malamocco oli sealne esimene ning pikka aega ka ainus asula, kus on elanud ka Veneetsia doodž. Lido lõunaossa Alberoni on rajatud golfirada. Saare põhitänavat pidi liiguvad ka ühissõidukid.

Vähemalt pool saare Aadria mere poolsest küljest on liivane rand ja suur osa sellest kuulub suveturiste majutavatele hotellidele. Nende hulka kuuluvad kuulsad Excelsior ja Des Bains, mille Thomas Mann on valinud oma romaani "Surm Veneetsias" tegevuspaigaks. Kui nende näol on tegemist erarandadega, leiab saare põhja- ja lõunapoolsetest otsadest ka ülisuured avalikud rannad. Aadria meri on üsna puhas ja soe ning ideaalne lastele. Vaid aeg-ajalt segavad ujumist meduusid.

Saare tuiksooneks on ligikaudu 700 meetri pikkune lai tänav Gran Viale Santa Maria Elisabetta, mis viib saare ühel serval oleva laguuni äärest ja veebusside (vaporetto) peatusest saare teises servas oleva mereni. Tee äärde jäävad hotellid, kauplused ja pigem turistidele mõeldud restoranid.

Saare kirdeosas asub ka väiksematele lennukitele sobiv Venezia Lido lennujaam, mille rohumaaga lennuraja pikkus on ligikaudu üks kilomeeter.

Ajalugu

Aastal 1177 allkirjastasid Rooma keiser Friedrich I Barbarossa ja paavst Aleksander III Lido saarel Veneetsia rahu: aasta varem oli keiser kaotanud Legnano lahingu.

1202. aastal, Neljanda ristisõja alguses, kasutati Lidot kümnete tuhandete ristirüütlite laagripaigana: kuna nad ei maksnud transpordiks vajalike Veneetsia laevade eest, blokeerisid veneetslased nad Lido saarele.

1857. aastal rajati Lidol esimene supelasutus. Tegemist oli esimese sarnase asutusega Euroopas ning peagi sai lido laialdaselt kasutatavaks sõnaks, mis tähistas igasugust rannaäärset puhkusekohta. Lido edu ja Veneetsia lähedus tegid paiga kiiresti maailmakuulsaks.

Sõjajärgse Itaalia taastuv majandus tekitas 1960. aastatel saarel kinnisvarabuumi ning paljud veneetslased kolisid Lido saarele, saamaks osa sealsest kaasaegsest infrastruktuurist.

Pärand

Saare nimest tulenevat nimetust "lido" kasutatakse teatud tüüpi välibasseinide tähenduses ja seda eriti Suurbritannias. Lisaks on kruiisilaevadel ka eraldi "lido tekk".

Lido on ka paljude teiste Itaalia rannikuäärsete kohanimede algusosa.

Lido di Venezia kunstis

• 
  John Lavery. "Lidol suplemas" (1912)
• 
  Leon Bakst. "Suplejad Lidol" (enne 1923)
• 
  Leon Kaufmann. "Vaade Lidole" (1926)

Välislingid

• Lido di Venezia rannad
• Lido di Venezia
• Robin Saikia "The Venice Lido"