Eesti kohtusüsteem

Eesti kohtusüsteem on kolmeastmeline, süsteemi esimese astme moodustavad maakohtud (4) ja halduskohtud (2), teise astme ringkonnakohtud (2) ning kolmandaks astmeks on riigikohus. Kohtukorraldus ja kohtuteenistuse õiguslikud alused on sätestatud kohtute seaduses.

Eesti Vabariigi põhiseaduse § 146 ütleb, et õigust mõistab ainult kohus. Kohus on oma tegevuses sõltumatu ja mõistab õigust kooskõlas põhiseaduse ja seadustega. Õigust mõistavad kohtus kohtunikud, kes on määratud oma ametisse eluaegsena ja nad on oma tegevuses sõltumatud.

Põhiseaduse § 15 lause 1 ütleb, et igaühel on õigus pöörduda oma õiguste ja vabaduste rikkumise korral kohtusse. Üldine kohtusse pöördumise õigus on nii põhiõigus, kui ka üks õigusriigi keskne põhimõte. Antud õigusest tulenevalt on riigil kohustus tagada kodanikule aus ja erapooletu kohtumenetlus.

Esimese astme kohtud on maakohus ja halduskohus.

Maakohus

 Pikemalt artiklis Maakohus

Eestis on neli maakohut: Harju, Viru, Pärnu ja Tartu Maakohus, kus on kokku 153 kohtuniku ametikohta.

Maakohtud arutavad esimese astme kohtuna kõiki tsiviil-, kriminaal- ja väärteoasju. Maakohtu lahendite peale saab edasi kaevata ringkonnakohtusse. Maakohtute struktuuri kuuluvad lisaks kohtunikkonnale ja õigusemõistmist teenindavatele üksustele ka kinnistusosakonnad, registriosakonnad ja kriminaalhooldusosakonnad.

Menetlust maakohtus reguleerivad tsiviilasjades tsiviilkohtumenetluse seadustik, kriminaalasjades kriminaalmenetluse seadustik ning väärteoasjades väärteomenetluse seadustik.

Tsiviilkohtumenetluse eesmärk on lahendada eraõigussuhetest tekkinud vaidlusi ja selleks tuleb esitada isikul, kelle õigusi on rikutud, hagiavaldus kohtusse. Tsiviilkohtumenetluses esitavad pooled ise asjaolud, põhjendavad oma nõuet, valivad tõendid, millega lükkavad ümber vastaspoole väited.

Kriminaalasja lahendamiseks kohtus on uurimisasutus ja prokuratuur eelnevalt kohustatud läbi viima kriminaalmenetluse, mille käigus selgitatakse välja kuriteo asjaolud. Kriminaalasjas on kohtumenetluse pooled on prokuratuur, süüdistatav ja tema kaitsja ning kannatanu, tsiviilkostja ja kolmas isik.

Väärteoasja lahendamiseks kohtus on kohtuväline menetleja kohustatud eelnevalt läbi viima väärteomenetluse, kus selgitatakse välja väärteo asjaolud. Peale väärteomenetluse läbiviimist saadetakse asi kohtusse, kus kohtumenetluse pooled on menetlusalune isik (ja tema kaitsja) ning kohtuväline menetleja.

Halduskohus

 Pikemalt artiklis Halduskohus

Eestis on kaks halduskohut. Tallinna ja Tartu halduskohus, kus töötab 27 kohtunikku.

Halduskohtud arutavad esimese astme kohtuna haldusasju. Halduskohtu pädevus, halduskohtusse pöördumise ja halduskohtumenetluse kord on sätestatud halduskohtumenetluse seadustikus.

Halduskohtumenetluse eesmärk on kaitsta isikute subjektiivseid õigusi riigi õigusvastase tegevuse eest. Halduskohus selgitab välja olulised asjaolud, vajadusel kogub selleks tõendeid ja tagab olulistes küsimustes menetlusosalistel võimaluse põhjendada oma seisukohti. Halduskohtud hindavad riigi tegevuse õiguspärasust avalik-õiguslikes suhetes.

Ringkonnakohus

Eestis on kaks ringkonnakohut:

• Tallinna Ringkonnakohus ja
• Tartu Ringkonnakohus, milles on kokku 43 kohtunikukohta.

Ringkonnakohtud vaatavad teise astme kohtuna läbi maa- ning halduskohtute lahendeid nende peale esitatud apellatsioon- või määruskaebuste alusel.

Ringkonnakohtus toimub asjade läbivaatamise kollegiaalselt – see tähendab, et apellatsioonikaebuse lahendamisega tegeleb kohtukolleegium, kuhu kuulub kolm kohtunikku.

Riigikohus

Riigikohus on Eesti Vabariigi kõrgeim kohus. Põhiseaduse kohaselt on Riigikohus kassatsioonikohus ja põhiseaduslikkuse järelevalve kohus.

Riigikohtu hoone Tartus

Riigikohtu pädevuses on:

• põhiseaduslikkuse järelevalve teostamine
• kohtulahendite kassatsiooni korras läbivaatamine
• teistmisavalduste läbivaatamine
• muude seadusest tulenevate ülesannete täitmine

Kassatsioon on jõustumata kohtuotsuse peale edasikaebamine õigusküsimustes ning selle läbivaatamine kõrgema astme kohtus ilma faktiküsimuste ümberhindamiseta. Teistmine on protsessiosalise avalduse alusel uute asjaolude ilmsikstulekul jõustunud otsuste ja määruste uuesti läbivaatamine.

Riigikohtusse võib kassatsioonkaebuse esitada iga menetlusosaline, kes ei ole rahul madalama astme kohtu otsusega. Kaebuse saab ta siiski esitada ainult kvalifitseeritud esindaja vahendusel. Riigikohus võtab kassatsioonkaebuse menetlusse, kui kaebuses esitatud väited võimaldavad arvata, et madalama astme kohus on vääralt kohaldanud materiaalõiguse normi või on oluliselt rikkunud protsessiõiguse normi, mis võis kaasa tuua ebaõiglase kohtulahendi. Samuti võtab Riigikohus asja menetlusse siis, kui kassatsioonikaebuse lahendamisel oleks põhimõtteline tähendus õiguskindluse tagamiseks ja ühtse kohtupraktika kujundamiseks või õiguse edasiarenduseks.

Riigikohtus on 19 riigikohtunikku. Kohtu tegevust juhib riigikohtu esimees, kelleks on Villu Kõve.

Riigikohtunikud töötavad neljas kolleegiumis: tsiviil-, kriminaal- või halduskolleegiumis ja põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumis.

Iga riigikohtunik kuulub kas tsiviil-, kriminaal- või halduskolleegiumisse. Üheksaliikmelise põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi esimees on riigikohtu esimees, ülejäänud liikmed nimetab riigikohtu üldkogu kõigi riigikohtunike seast. Igal aastal vabastab üldkogu kaks staažikamat kolleegiumi liiget ning nimetab riigikohtunike seast asemele kaks uut põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi liiget.

Kohtunike distsiplinaarasjade lahendamiseks on riigikohtu juures distsiplinaarkolleegium, kuhu kuulub viis riigikohtunikku, viis ringkonnakohtunikku ja viis maa- või halduskohtu kohtunikku.

Euroopa Kohus

 Pikemalt artiklis Euroopa Kohus

Kohtute haldamine

Esimese ja teise astme kohtuid haldab justiitsministeerium koostöös kohtute haldamise nõukojaga. Siiski pole justiitsministril käsu- ega distsiplinaarvõimu kohtunike suhtes.

Riigikohus haldab ennast iseseisvalt, tal on eraldiseisev eelarve ja haldusstruktuur. Lisaks on Riigikohtu pädevuses ka mõningad kogu kohtusüsteemi puudutavad ülesanded, sealhulgas kohtunike koolituse korraldamine.

Kohtute haldamine peab kohtute seaduse alusel toimuma nii, et kohtunikel on võimalus sõltumatult õigust mõista, kohtusüsteemis on õigusemõistmiseks vajalikud töötingimused, kohtuteenistujad on piisava väljaõppega ning õigusemõistmine on riigis kättesaadav.

Kohtute haldamise nõukoda on kohtusüsteemi juhtimiseks kokku kutsutud nõuandev kogu. Riigi olulisemad ning kogu kohtusüsteemi hõlmavad kohtute haldamist puudutavad otsused arutatakse enne läbi kohtute haldamise nõukojas. Nõukoja istungeid saavad kokku kutsuda nii riigikohtu esimees kui justiitsminister. Nõukoja istungeid juhib riigikohtu esimees ning tehnilise teenindamise tagab justiitsministeerium.

Kohtute haldamise nõukoja pädevuses on näiteks anda seisukoht justiitsministri koostatud kohtuasutuste aastaeelarvete kujundamise ja muutmise põhimõtete kohta, anda arvamus riigikohtuniku vabale kohale kandideerivate isikute kohta ja kohtunike ametist vabastamise kohta, arutada eelnevalt läbi Riigikohtu esimehe iga aasta kevadel parlamendile esitatava ülevaade kohtukorralduse, õigusemõistmise ja seaduste ühetaolise kohaldamise kohta. Kohtute haldamise nõukoja pädevus on sõnastatud kohtute seaduses.

Kohtute haldamise nõukotta kuuluvad riigikohtu esimees, 5 kohtunike täiskogul kolmeks aastaks valitud kohtunikku, 2 Riigikogu liiget, advokatuuri ja prokuratuuri esindajad ning õiguskantsler või tema esindaja. Justiitsminister või tema esindaja osaleb nõukojas sõnaõigusega.

Kohtunike täiskogu

Kohtunike täiskogu on suurim kohtunike esindusorgan, kuhu kuuluvad kõik Eesti kohtunikud. Täiskogu koguneb iga aasta veebruari teisel reedel, kuid Riigikohtu esimees või justiitsminister võivad selle ka muul ajal erakorraliselt kokku kutsuda. Eestis on 242 kohtuniku ametikohta.

Täiskogu arutab õigusemõistmise probleeme ning kohtute ja kohtunikutööga seotud küsimusi. Täiskogul annavad Riigikohtu esimees ja justiitsminister ülevaate õigus- ja kohtusüsteemi arengust, valitakse kohtunike omavalitsuskogude liikmed ning esindajad teiste õiguskutsete eksami-, kutsesobivus- ja distsiplinaarkomisjonidesse.

Kohtunike täiskogudel on arutatud näiteks kohtusüsteemi arengusuundade, kohtute seaduse eelnõu, kohtunike töökoormuse analüüsivõimaluste, kohtunikele tagasiside andmise meetodite ja kohtute suhtekorralduse teemasid.

Rahvakohtunikud

Maakohtus arutab esimese astme kuritegude kriminaalasju eesistujast ja kahest rahvakohtunikust koosnev kohtukoosseis. Rahvakohtunikul on kohtulikul arutamisel kõik kohtuniku õigused.

Sisuliselt on rahvakohtuniku eesmärgiks esindada õigusemõistmises tavainimest, kes näeb kohtuprotsessi eelkõige humaansest, mitte juriidilisest aspektist.

Rahvakohtunikuks võib nimetada 25–70-aastase teovõimelise Eesti kodaniku, kelle elukoht on Eestis, kes oskab eesti keelt kõrgtasemel ja on rahvakohtuniku tegevuseks sobivate kõlbeliste omadustega. Rahvakohtunikuks ei või nimetada inimest, kes on süüdi mõistetud kuriteo toimepanemise eest, pankrotivõlgnik, viibib kaitseväeteenistuses vms.

Rahvakohtunikukandidaadid valib omavalitsusüksuse volikogu. Rahvakohtunikukandidaatide seast nimetab rahvakohtuniku ametisse kohtu juures asuv rahvakohtunike nimetamise komisjon. Rahvakohtunikku nimetades arvestab komisjon kandidaadi sobivust, kandidaadi kohta esitatud põhjendatud vastuväiteid ning seda, et rahvakohtunike hulgas oleks eri soost ja vanusest, erinevatest sotsiaalsetest rühmadest ning eri tegevusvaldkondades tegutsevaid isikuid.

Kohtusüsteemi ajalugu Eestis

Keskaeg

 Pikemalt artiklis Lossifoogtikohus, foogtikohus

Rootsi kuningriigis

Rootsi ajal oli kohtusüsteem Eestis seisuslik ja jagatud 4 instantsi vahel: riiklik (kubermanguvalitsus ja sellest sõltuvad kohtud), rüütelkonna aadliomavalitsus, Tallinna linna kohtud ja Evangeelne luterlik territoriaalkirik. Aja jooksul püüdis Rootsi võim aeg-ajalt kohtusüsteemi Rootsi riigiga asja ühtlustada, et oleks vaid 1 süsteem, mitte 4), aga see põrkus vastu kohalikke privileege. Teatud muudatusi suudeti siiski läbi viia, kui alates 1584. aastast pidi Tallinn Lüübeki asemel nüüd apelleerima Stockholmi Svea õuekohtusse ja kuberner sai kõrgeimaks kohapealseks Eestimaa ülemmaakohtu juhiks.

Rootsi kubermanguvalitsuse kohtusüsteem

Esialgu oli Rootsi riiklik kohtumõistmine lääniasehaldurite käes, lossides foogtide pädevuses, kellest kujunesid aja jooksul lossikohtud Paides, Narvas, Haapsalus jne. Hiljem koos linnuseläänide kaoga kadusid ka lossikohtud. Kõrgeim kohtuvõim oli kindralkuberneri pädevuses, kes lahendas kõiki asju, mis jäid välja aadli ja Tallinna linnakohtu kompetentsist. Komissariaalkohtust kujunes hiljem seisusteülene Tallinna linnusekohus.

Kõrgeimaks, riiklikuks kohtuks Eestimaal Rootsi ajal oli Tallinna lossikohus, mille jurisdiktsioon ulatus Tallinna Toompea ja Tõnismäe ning Eestimaal asuvate Rootsi riigimõisate üle. Aadliala kõrgeimaks kohtuks oli Eestimaa Ülemmaakohus, mis oli teise astme kohtuks alamaile aadliala kohtutele ning esimese astme kohtuks nende võimkonda mittekuuluvais tsiviilasjades. Eestimaa aadlialal olid esimese astme kohtuteks Viru-Järva, Harju ja Lääne meeskohtud.

Liivimaa osas oli kõrgeimaks Rootsi ajal riiklikuks kohtuks Tartu õuekohus, mis oli kõrgeim apellatsioonikohus tsiviilasjades ning esimese astme kohus aadlikevahelistes tüliasjades. Liivimaa alamastmekohtuiks olid Liivimaal Tartu, Pärnu, Riia ja Koknese kreisi riiklikud maakohtud, neile lisandusid Axel Oxenstiernale kuuluvate alade Võnnu (Cesises) ja Thurnide perekonnale kuuluvas krahvkonna Pärnu erapatrimoniaalkohtud, kuni nende krahvkondade likvideerimiseni Suur reduktsiooniga 1681. aastal.

Rüütelkonna aadliomavalitsuse kohtusüsteem

Alamastme kohtud Läänemereprovintsides Eestimaal

• mitteaadlikele, adrakohtud ja meeskohtud.

Talurahva mõisakohtud, kus õigusemõistmisel osalesid talupojad, hääbusid 1630.–32. aastate kohtureformide (Landgerichtsordinanz, 1630; Verbesserte Landgerichtsordinanz, 1632; Hofgerichtsordnung, 1632) mõjul ning mõisakohtule jäänud asjades kujunes ainuisikuliseks õigusemõistjaks mõisnik. 1630. aasta reform laiendas meeskohtu pädevust ning meeskohtule anti menetlemiseks esimese instantsina talupoegade kriminaalasjad. Alates 1636. aastast hakkas kohtuliikmeid (meeskohtunik ja kaks kaasistujat) valima kohalik rüütelkond kolmeks aastaks. Meeskohtute lahendada jäid talupoegade ja mitteaadlike kriminaalasjad. Vanemad valla- ehk mõisakohtud koosnesid mõisniku kinnitusel valitud talupoegadest – kohtumeestest. Mõisakohtute eesmärk oli anda talupoegadele võimalus ise otsustada omavahelised vaidlus- ja tüliküsimused ning korraldada otstarbekamalt talupoegade mõisasisest juhtimist.

• aadlikele, Eestimaa alammaakohus

Alamastme kohtud Läänemereprovintsides Liivimaal

• mitteaadlikele, Adrakohus ja sillakohus, vakusekohus, maakohus

Ülemastme kohtuks oli Põhja-Eesti aladel, Eestimaa ülemmaakohus ja Liivimaa Lõuna-Eesti ja Põhja-Läti aladel Tartu õuekohus.

Raekohtud

Tallinna linnas oli Tallinna linnakohtuks Tallinna raad, mis mõistis kohut kõigi Tallinna linnakodanike ja elanike, va aadlike ja vaimulike üle. Kohus jagunes kaheks: alamkohus, mis koosnes rae lihtliikmetest ja tegeles lihtsamate tsiviilasjadega ja ülemkohus, kuhu kuulusid kõik Tallinna rae liikmed ning mida juhtis peabürgermeister ning mis tegeles keerukamate tsiviil- ning kõigi kriminaalasjadega.

Evangeelnse luterliku territoriaalkiriku kohtusüsteem

Evangeelse luterliku territoriaalkiriku vaimulike sobivuse järelevaatamisega ja muude vaimulikega seotud probleemidega tegeles vaimulik konsistoorium=toomkapiitel

Venemaa keisririigis

Venemaa keisririigi asehalduskorra ajal aastatel 1784–1796 viidi läbi aadli ja linnade omavalitsust kohtusüsteemi põhjalik ümberkorraldamine. Uus kohtusüsteem rajati seisuslikkuse põhimõttel. Igas maakonnalinnas asutati eraldi alamkohtud aadlile (kreisikohus), linlastele (magistraat) ja Vene krooni talurahvale (alamkorrakohus). Seisuslikud alamkohtuotsused võis edasi kaevata kubermangulinnades asuvatesse ülemkohtutesse: aadel ülemmaakohtusse, linlased kubermangumagistraati ning kroonutalupojad ülemkorrakohtusse. Tallinnas ja Riias tegutsesid kolmanda astme kohtutena kõiki seisuseid hõlmavad tsiviil- ja kriminaalkohtupalatid. Nende otsused võis edasi kaevata Venemaa Keisririigi Valitsevasse Senatisse.

1802. ja 1804. aasta talurahvaregulatiividega muutus talurahvakohus ametlikuks institutsiooniks. Mõisnikke kohustati vallakohut looma igas mõisas. Mõisnik kinnitas eesistuja ja 2–4 kaasistujat. Vallakohus pidi koosnema eesistujast, kes nimetati mõisniku poolt, ning 2–4 kaasistujast, sõltuvalt vastava piirkonna talurahva arvust. Kaasistujad pidi valitama taluperemeeste hulgast. Eestimaal kaotati vallakohus 1816. aastal, Liivimaal eksisteeris ta aga ka pärast pärisorjuse kaotamist 1819. aastal. Balti kubermangudes talupojaseisusest isikute suhtes kohtutesüsteemis aastail 1802–1804 kuni 1889 vallakohus, kihelkonna- ja kreisikohus

 Pikemalt artiklis Vallakohus, Kihelkonnakohus, Kreisikohus, Eestimaa ülemmaakohus, Senat

 Pikemalt artiklis Mõisapolitsei, Kihelkonna politseikohus

1866. aasta vallareformiga taastati Eestimaal ka vallakohus. 1866. aasta vallareformi tulemusena muutus vallakohus eelkõige õigusemõistmise organiks, vabanedes varasemast haldusfunktsioonide täitmisest. 1866. aasta vallaseaduse kohaselt valis vallakohtu liikmed kolmeks aastaks ametisse vallaliikmete täiskogu. Vallakohtu funktsioonid jäid varasema aja omadega sarnaseks, ainult et nüüd vabanes vallakohus koos vallaomavalitsusega mõisniku eestkoste alt. Edaspidi võis nii Eesti- kui ka Liivimaal vallakohtu otsuseid apelleerida kihelkonnakohtusse, alates 1889. aastast ülemtalurahvakohtusse. 1889. aastal jõustunud kohtu- ja talurahvaasutuste reformiga Baltimaades senised seisuslikud kohtud kaotati, kaotati senised seisuslikud talurahvakohtud, aastail 1889–1918 tegutsesid vallakohus ja ülemtalurahvakohus (igas maakonnas 1-2 ülemtalurahvakohut).

 Pikemalt artiklis 1864. aasta kohtureform Venemaa Keisririigis

 Pikemalt artiklis Eestimaa kubermangu kohtukorraldus, Liivimaa kubermangu kohtukorraldus

Saksa okupatsiooniaeg

Eesti- ja Liivimaal kehtestasid Saksa okupatsioonivõimud kohtusüsteemi, mille loomisel lähtuti nii Venemaa keisririigi kui ka Saksa keisririigi kohtukorraldusest. 25. aprillil 1918. aastal kehtestati Saksa 8. armee ülemjuhataja käskkirjaga kolme liiki kohtud: 1) Politseikohtud arutasid vähemtähtsaid korrarikkumisi, 2) rahukohtute kompetentsi kuulusid suuremad tsiviil- ja kriminaalkuriteod, 3) kõrgemad kohtuinstantsid olid Tallinna, Tartu ja Kuressaare ringkonnakohtud, kelle pädevusse kuulusid eriti keerulised kohtuasjad ja rahukohtute esitatud apellatsioonid. Kohtud allusid Eestimaa Provintsivalitsusele.

Eesti Vabariigis

Manifest Eestimaa rahvastele algses sõnastuses, nagu seda levitati enne 24. veebruari 1918.

Iseseisva Eesti Vabariigi õigusemõistmise süsteemi algust saab lugeda 1918. aasta sügisest, kui Saksa okupatsioon 1918. aasta lõpus hakkas kokku varisema, asus Eesti Ajutine Valitsus peale muu korraldama ka kohtuala, ehkki juba enne Saksa okupatsiooni oli Eesti Maapäeva Vanematenõukogu poolt koostatud ja 21. veebruaril 1918 vastu võetud Manifestis kõigile Eestimaa rahvastele deklareeriti paragrahvi 4 kohaselt, et tuleb "... viibimata kohtuasutusi sisse seada kodanikkude julgeoleku kaitseks." 18. november 1918. aastal anti välja Ajutise Valitsuse määrus "Ajutiste kohtute sisseseadmise üle," mis saab aluseks Eesti Vabariigi kohtusüsteemi rajamisele. Kohtuminister Jüri Jaakson andis 2. detsembril 1918 korralduse enne 1917. aasta oktoobrirevolutsiooni Eestis asunud kohtuasutuste tegevusse astumiseks.

Ajutise Eesti Valitsuse määruse põhjal 25. novembrist 1918. määrati avatavatele kohtu-asutustele asutisele järgmised tööpiirkonnad:

• Tallinna Ringkonnakohus, tööpiirkond: Eesti Vabariigi piirid. Tartu Ringkonnakohus jäi avamata.
• Tallinna-Haapsalu Rahukogu, tööpiirkond: Harju maakond ja Lääne maakond. 3) Tartu-Võru Rahukogu, tööpiirkond: Tartu maakond ja Võru maakond ühes Eesti Vabariigi külge käivate endiste Pihkva kubermangu osadega. 4) Rakvere-Paide Rahukogu, tööpiirkond: Viru maakond ja Järva maakond ühes Narva linnaga. 5) Viljandi-Pärnu Rahukogu, tööpiirkond: Viljandi maakond ja Pärnu maakond ühes Eesti Vabariigi külge liidetud endiste Valga ja Volmari maakondade osadega. Viljandi-Pärnu Rahukogu alla käisid ka endise Kuresaare Rahukogu asjad. Saaremaa Rahukogu osakond, mis Kuresaares asus, jäi Viljandi-Pärnu Rahukogu korraldusel kohaliku rahukohtuniku alla.

Vabadussõja ajal loodi 5. veebruaril 1918. aastal Ajutise Valitsuse otsusega iga jalaväepolgu juures välikohtud ja 18. detsembril 1918. aastal anti välja Ajutise Valitsuse määrus sõjakohtute loomise kohta.

Sõja järel tehti kohtukorralduses muudatused. Vallakohtud kaotati, poliitilised ja vaimulikud kohtuasjad allutati üldistele kohtutele. Eestis kujunes välja kolmeastmeline kohtusüsteem. Tsaariajaga võrreldes muutus Eesti kohtusüsteem üsna vähe. Rahukogud võtsid üle ka Tallinna ja Riia ringkonnakohtute funktsioonid. Peterburi Kohtupalati ülesanded läksid Kohtupalatile (10. aprillil 1920. aastal nimetati Tallinna ringkonnakohus – Kohtupalatiks.) ja Vene Keisririigi Senati rolli hakkas täitma Riigikohus Tartus (21. oktoobril 1919. aastal kiitis Asutav Kogu heaks Riigikohtu seaduse).

Eesti üldkohtute süsteem oli järgmine:

Väiksemais tsiviil- ja kriminaalasjus oli esimeseks astmeks rahukohtunik-jaoskonnakohtunik, teiseks rahukohus-rahukogu ja kolmandaks Riigikohus.

Suuremais tsiviil- ja kriminaalasjus oli esimeseks kohtuks rahukogu, teiseks Kohtupalat ja kolmandaks Riigikohus. Rahukogu oli apellatsioonikohtuks rahukohtute otsustele ja esimese astme kohtuteks keerukamates asjades. Esimene Riigikohtu istung toimus 14. jaanuaril 1920 Tartu raekoja saalis.

Kohtute juures asusid kohtu-uurijad: Tallinna linn ja Harju maakonnas jagunesid nad järgmistesse kohtu-uurija jaoskondadesse: I jaoskond: Tallinna linna 1. ja 6. linnajagu. II Tallinna linna 4. ja 5. linnajagu. III Rapla ja Keila miilitsa jaoskonnad ning Baltiski linn. IV Tallinna linna 2. ja 3. linnajagu. V Tallinna linnaümbruse ja Raasiku miilitsa jaoskonnad. Nõmme alev ja Naissaar. (vt Tallinna haldusjaotus). Kohtu-uurijate asupaik oli Tallinnas, end. ringkonnakohtu hoones.

1. veebruar 1935. aastal jõustus uus kriminaalkohtupidamise seadustik. Kohtupalat nimetati Kohtukojaks, rahukogud ringkonnakohtuteks, rahukohtunikud nimetati ümber jaoskonnakohtunikeks. Riigikohus viidi Tartust Tallinna. 6. aprillil 1938. aastal võeti vastu uus Kohtute seadustik

Eesti NSV-s 1940–1941

Pärast 1940. aasta juunipööret, toimusid suured reformid. 16. novembril 1940. aastal anti välja Eesti NSV Ülemnõukogu Presiidiumi seadlus kohtusüsteemi ümberkujundamise kohta: jaoskonnakohtud reorganiseeriti rahvakohtuteks ning Kohtukoda Ülemkohtuks. Ringkonnakohtud jäid püsima mitut maakonda hõlmavate esimese ja teise astme kohtutena. Põhjalikud ümberkorraldused toimusid 1. jaanuarist 1941, millega kogu endine kohtusüsteem likvideeriti. Kõrgeimaks sai kohtuinstantsiks sai Eesti NSV Ülemkohus, millele allusid maakonnakohtud (11) ja rahvakohtud. Kohtute moodustamise põhimõtted muudeti, ENSV Ülemkohtu liikmed tuli valida Eesti NSV Ülemnõukogus. Ülemkohtu liikmed määratsi ametisse Eesti NSV Ülemnõukogu Presiidiumi poolt. Maakohtute koosseisud määrati samuti ÜN Presiidiumi poolt, rahvakohtud kuulusid valimistele, kuid tegelikult määrati rahvakohtu eesistujad ÜN Presiidiumi poolt, vaid kaasistujad valiti.

Eesti NSV Rahvakomissaride Nõukogu määrusega 1. novembrist 1940. aastal moodustati ENSV Kohtu Rahvakomissariaadi Juriidiline Kool. ENSV Kohtu RK Juriidiline Kool asus ENSV Tartu Riikliku Ülikooli juures eriõppeasutisena ja valmistas ette kaadreid administratiiv-, kohtu-, prokuratuuri-, notariaadi- ja advokatuuriorganeile. ENSV Rahvakomissaride Nõukogu otsusega 22. novembril 1940. aastal loodi senise 55 jaoskonnakohtu asemele, 75 rahvakohtu jaoskonda.

19. detsembri 1940. aasta määrusega määrati ringkonnakohtute asukohad ja piirkonnad. Loodi uus Kuressaare ringkonnakohus, seadusemuudatus jõustus 1. jaanuarist 1941. aastal. Senisest Tallinna ringkonnakohtu 18 jaoskonnakohtust viidi 4 Kuressaare ringkonda.

Saksa okupatsioon 1941–1944

Eesti Omavalitsuse Kohtudirektooriumile allus taastatud endine Eesti kohtusüsteem, v.a Riigikohus. Eesti kohtud arutasid vaid kriminaal- ja tsiviilasju, neis toimus töö peamiselt EV seaduste alusel.

• Tallinna Ringkonnakohus, Rakvere Ringkonnakohus, Tartu Ringkonnakohus, Viljandi Ringkonnakohus
• kriminaalkohtud: Tallinna kriminaalkohus, Tartu kriminaalkohus, Narva kriminaalkohus, Pärnu kriminaalkohus, Kuressaare kriminaalkohus.

Tallinna kriminaalkohtu ringkonda kuulusid Tallinna linn, Harju, Lääne ja Järva maakonnad koos maakonnas olevate linnadega, Tartu kriminaalkohtu ringkonda kuulusid Tartu linn, Tartu, Valga, Võru ja Petseri maakonnad koos maakonnas olevate linnadega; Narva kriminaalkohtu ringkonda kuulusid Narva linn ja Viru maakond ühes maakonnas olevate linnadega; Pärnu kriminaalkohtu ringkonda kuulsid Pärnu linn, Pärnu ja Viljandi maakonnad ühes maakonnas olevate linnadega; Kuressaare kriminaalkohtu ringkonda kuulus Saare maakond ühes Kuressaare linnaga. Kriminaalkohtud tegutsesid üheisikuliste kohtutena. Kriminaalkohtutele allusid süüteoasjad, mis kuni 21. juunini 1940 Eesti maa-alal allusid Eesti Kriminaalkohtupidamise seadustiku järgi jaoskonnakohtutele ja ringkonnakohtutele, kuivõrd need süüteoasjad sõjaväevõimu poolt ei ole eraldatud kriminaalkohtute alluvusest. Kohtuasjade toimetamisel kriminaalkohtud käsitlesid Eesti Kriminaalseadustiku ja Eesti Kriminaalkohtupidamise seadustiku eeskirju, mis kehtisid Eestis kuni 21. juunini 1940

Eesti NSV 1944–1991

1944. aastal taastati Eesti NSV territooriumil NSV Liidu kohtusüsteem kaheastmeline linna/maakonnakohtute Eesti NSV Ülemkohtu süsteem, millele lisaks tegutses Eesti NSV-s ka sõjaväeliste kuritegude eest NSV Liidu SARKi tribunalide ja Erinõupidamine. 1957. aastal moodustati seniste jaoskonna rahvakohtute asemel luuakse Eesti NSV rajooni- ja linnade rahvakohtud.: Tallinna Linna Kalinini Rajooni Rahvakohus, Tallinna Linna Kesklinna Rajooni Rahvakohus, Tallinna Linna Mererajooni Rahvakohus, Kohtla-Järve Linna Rahvakohus, Narva Linna Rahvakohus, Pärnu Linna rahvakohus, Tartu Linna Rahvakohus, Abja Rajooni Rahvakohus, Elva Rajooni Rahvakohus, Haapsalu Rajooni Rahvakohus, Harju Rajooni Rahvakohus, Hiiumaa Rajooni Rahvakohus, Jõgeva Rajooni Rahvakohus, Keila Rajooni Rahvakohus, Kingissepa Rajooni Rahvakohus, Lihula Rajooni Rahvakohus, Märjamaa Rajooni Rahvakohus, Paide Rajooni Rahvakohus, Põltsamaa Rajooni Rahvakohus, Põlva Rajooni Rahvakohus, Rakvere Rajooni Rahvakohus, Rapla Rajooni Rahvakohus, Räpina Rajooni Rahvakohus, Tapa Rajooni Rahvakohus, Tartu Rajooni Rahvakohus, Valga Rajooni Rahvakohus, Viljandi Rajooni Rahvakohus, Võru Rajooni Rahvakohus, Väike-Maarja Rajooni Rahvakohus, Vändra Rajooni Rahvakohus. Järgnevalt vastavalt rajoonide arvu vähendamisele jäid lõplikult: Tallinna Linna Kalinini Rajooni (vene keeles Народный суд Калининского района города Таллина), Tallinna Linna Lenini Rajooni, Tallinna Linna Mererajooni Rahvakohus (Народный суд Морского района города Таллина), Tallinna Linna Oktoobri Rajooni Rahvakohus, Kohtla-Järve Linna Rahvakohus (Кохтла-Ярвеский городской народный суд), Narva Linna Rahvakohus, Pärnu Linna Rahvakohus, Tartu Linna Rahvakohus, Haapsalu Rajooni (V. Kingissepa 18, Haapsalu), Harju Rajooni, Hiiumaa Rajooni, Jõgeva Rajooni, Kingissepa Rajooni, Kohtla-Järve Rajooni, Paide Rajooni, Põlva Rajooni, Pärnu Rajooni, Rakvere Rajooni, Rapla Rajooni, Tartu Rajooni, Valga Rajooni, Viljandi Rajooni ja Võru Rajooni Rahvakohus (Выруский районный народный суд). Sillamäe Linna Rahvakohus loodi 1972. aastal.

1960. aasta 19. juulil kinnitas Eesti NSV Ülemnõukogu Eesti NSV kohtukorralduse seaduse, 1. aprillist 1961. aastal kehtestati Eesti NSV kriminaalkoodeks ja Eesti NSV kriminaalprotsessi koodeks, 1. jaanuarist 1965. aastal kehtestati Eesti NSV tsiviilkoodeks ja Eesti NSV tsiviilprotsessi koodeks. 1. jaanuarist 1970. aastal kehtestati Eesti NSV abielu- ja perekonnakoodeks, 1. jaanuarist 1971. aastal kehtestati Eesti NSV maakoodeks ning 14. juulil kinnitati Eesti NSV tervishoiuseadus, 1. jaanuarist 1973. aastal kehtestati Eesti NSV veekoodeks, Eesti NSV töökoodeks ja Eesti NSV parandusliku töö koodeks, 1. septembrist kehtestati Eesti NSV haridusseadus.

Mais-juunis 1960. aastal likvideeriti Eesti NSV Kohtuministeerium (1946–1960) ja rahvakohtute juhtimine viidi üle Eesti NSV Ülemkohtu pädevusse. “Eesti NSV Kohtukorralduse seaduse”, § 34 järgi oli Eesti NSV Ülemkohus kõrgeim kohtuorgan Eesti NSV-s, kelle kompetentsi kuulus vabariigi rajoonide (linnade) rahvakohtute töö juhtimine ja järelevalve nende kohtuliku tegevuse üle. 2. detsember 1970. aastal taastati Eesti NSV Justiitsministeerium (1970–1990) ning kohtute juhtimine läks üle Eesti NSV Ülemkohtult, Justiitsministeeriumi pädevusse.

 Pikemalt artiklites Eesti NSV Kohtuministeerium ja Eesti NSV Justiitsministeerium

6. mail 1990. aastal võeti vastu Eesti Vabariigi Ülemnõukogu seadus "Eesti valitsemise ajutise korra alustest", mis lõpetas Ülemkohtu allutatuse NSV Liidu Ülemkohtule. Õigusemõistmine Eesti territooriumil oli Nõukogude Liidu kohtuvõimust lahutatud ja sõltumatute Eesti kohtute ainupädevuses. 24. mail 1990. aastal nimetas Eesti Vabariigi Ülemnõukogu rahvakohtud maa- ja linnakohtuteks. 20. augustil 1991. aastal taastati Eesti Vabariigi iseseisvus.

23. oktoobril 1991. aastal võttis Eesti Vabariigi Ülemnõukogu vastu "Eesti Vabariigi kohtute seaduse" ja "Kohtuniku staatuse seaduse", algas üleminek kolmeastmelisele kohtusüsteemile. 1. novembrist 1991. aastal ühendati Tallinna linnarajoonide rahvakohtud (Tallinna Linna Kalinini Rajooni Rahvakohus, Tallinna Linna Lenini Rajooni Rahvakohus, Tallinna Linna Mererajooni Rahvakohus ja Tallinna Linna Oktoobri Rajooni Rahvakohus) Tallinna Linnakohtuks.

Eesti Vabariigi kohtute seadusega moodustati:

Tallinna Linnakohus Tartu Linnakohus Narva Linnakohus Kohtla-Järve Linnakohus Pärnu Linnakohus Sillamäe Linnakohus

Harju Maakohus Lääne-Viru Maakohus Viljandi Maakohus Võru Maakohus Valga Maakohus Jõgeva Maakohus Lääne Maakohus Saare Maakohus

Ida-Viru Maakohus Pärnu Maakohus Põlva Maakohus Tartu Maakohus Rapla Maakohus Järva Maakohus Hiiu Maakohus

Tallinna Halduskohus Tartu Halduskohus Narva Halduskohus

Tallinna Ringkonnakohus Tartu Ringkonnakohus Viru Ringkonnakohus Viljandi Ringkonnakohus

Riigikohus

9. aprillil 1992. aastal võeti vastu Eesti Vabariigi Ülemnõukogu otsus kohtureformi läbiviimisest. Otsuse punkti 1 kohaselt tuli rajada Riigikohus. 16. detsembril 1992. aastal võttis Riigikogu vastu "Eesti Vabariigi kohtute arvu ja nende koosseisude ning maa- ja linnakohtute kaasistujate arvu kindlaksmääramise seaduse." Seadus määras kindlaks kohtute asukohad, v.a Riigikohus. 1. veebruaril 1993. aastal lõpetas tegevuse Eesti Vabariigi Riiklik Arbitraaž. 1. oktoobril 1993. aastal lõpetas tegevuse Eesti Vabariigi Ülemkohus.

Eesti kohtusüsteemi kohtud:

Tallinna Linnakohus, Tallinn, Liivalaia 24. Tartu Linnakohus, Tartu Ülikooli tänav 5 Kohtla-Järve Linnakohus, Kohtla-Järve, Järveküla tee 28. Narva Linnakohus, Narva, Mai 2. Pärnu Linnakohus, Pärnu, Rüütli 19.

Harju Maakohus, Tallinn, Pärnu maantee 7. Hiiu Maakohus, Kärdla, Tiigi 21. Jõgeva Maakohus, Jõgeva, Pargi 1. Saare Maakohus, Kuressaare, Lossi 2. Tartu Maakohus, Tartu, Kalevi 1, Lääne Maakohus, Haapsalu, Sadama 21. Lääne-Viru Maakohus, Tapa, Põllu 6 ja Rakvere, Rohuaia 8. Põlva Maakohus, Põlva, Võru 12. Ida-Viru Maakohus, Jõhvi, Narva mnt 11 ja Jõhvi, Jaama 26. Viljandi Maakohus, Viljandi, Posti 22. Võru Maakohus, Võru, Vabaduse 13. Valga Maakohus, Valga, Vabaduse 5.

Tallinna Ringkonnakohus, Tallinn, Pärnu mnt 7 Viru Ringkonnakohus, Jõhvi, Viru 5a. Eesti Vabariigi Riigikohus, Tartu, Lossi 17.

Eesti praegune kolmeastmeline kohtusüsteem rakendus täiemahuliselt 1993. aasta 1. oktoobril, 3. juulil 1992 jõustunud põhiseaduse alusel.

Välislingid

• www.kohus.ee

Kirjandus

• Viljar Peep, Pilguheit Eesti õiguse ja kohtute arengule, KLEIO. AJALOO AJAKIRI. 1995. 1 (11), lk 16-26
• Heikki Pihlajamäki, Conquest and the Law in Swedish Livonia (ca. 1630–1710), The Northern World. North Europe and the Baltic c. 400–1700 ad. Peoples, Economics and Cultures. ISBN 9789004331532