Mine sisu juurde

Alkoholism

Allikas: Vikipeedia
Joomatõbi
Alcoholismus
Kuningas Alkohol ja tema peaminister
Klassifikatsioon ja välisallikad
RHK-10 Ff.10
RHK-9 303
OMIM 103780
MedlinePlus 000944
eMedicine med/98
MeSH D000437
William Hogarth: Gin Lane

Alkoholism on haigus, mida iseloomustab sõltuvus etanoolist. Alkoholismi tähistamiseks on kasutatud ka mõistet "krooniline alkoholism", kuid klassifikatsiooni RHK-10 järgi on õige termin "alkoholisõltuvus".

Kui alkoholismi tekkepõhjus on teada (sõltuvus etanoolist), siis alkoholismi arengu seaduspärasused on senini selgusetud. Probleemi teeb keeruliseks tõsiasi, et etanool on kehaomane aine – seda tekib ainevahetuse käigus. Etanool oksüdeeritakse maksas väga mürgisteks aldehüüdideks, siis karboksüülhapeteks ning pärast mitut vahereaktsiooni süsihappegaasiks ja veeks. Vaheastmena tekkiv etanaal on väga mürgine ühend, mis tekitab reageerides alkaloide. Viimased sarnanevad tugevate narkootiliste ainetega.[1]

Alkoholi hakatakse tarvitama tavaliselt tuju tõstmiseks või stressi maandamiseks. Stress on seisund, mille põhjus võib olla näiteks mõni raske elusündmus. Alkoholi abil püütakse stressi leevendada, sest see on mõnuaine, millest enamik tekitavad sõltuvust. Alkohol siiski ei kaota põhilist ehk stressi allikat.

Alkoholismi kirjeldati juba antiikajal. Esimesed teadaolevad delirium tremens'i ehk joomahulluse kirjeldused pärinevad Hippokrateselt.

Epidemioloogia

[muuda | muuda lähteteksti]

Ametliku statistika järgi on 2020. aastatel Eestis alkoholismi (F10.2) juhtumite kordaja 100 000 elaniku kohta umbes 100. Seejuures on meeste haigestumus alkoholismi naiste omast 6–7 korda suurem. Maailma Terviseorganisatsiooni hinnangul on 6 liitrit alkoholi inimese kohta aastas piir, mille ületamisel hakkab rahva tervis oluliselt kannatama. Eestis joodi 2019. aastal elaniku kohta 8,7 liitrit puhast alkoholi. Kui võtta arvesse vaid 15-aastased ja vanemad elanikud, tarbiti Eestis 2019. aastal inimese kohta 10,4 liitrit puhast alkoholi.[2]

Sümptomaatika

[muuda | muuda lähteteksti]

Alkoholismi iseloomustab pidev alkoholihimu. Kaob kontroll tarvitatud koguse üle, mis viib mitmepäevaste või lausa -nädalaste joomasööstudeni. Kui alkoholi tarvitamine mingil põhjusel (nt rahapuudus või tervise halvenemine) katkestatakse, tekivad võõrutusnähud – higistamisest kuni alkoholpsühhoosi ehk alkohoolse psühhoosini. Raskematel juhtudel võib alkohoolne psühhoos lõppeda surmaga. On leitud selge seos oksüdatiivse kahjustuse ja põletiku ning alkoholismiga seotud haiguste vahel, milleks on näiteks aju düsfunktsioon, luu- ja lihasehaigused, kopsukahjustused, raskekujulised infektsioonid, alatoitumus, kardiovaskulaarsed haigused ja vähk.[3]

Diagnostika

[muuda | muuda lähteteksti]

RHK-10 järgi klassifitseeritakse alkoholism ehk alkoholisõltuvus koodiga F10.xx.[4]

Diagnoosi püstitamiseks peavad olema täidetud alkoholisõltuvuse diagnostilised kriteeriumid: joomissund, võõrutussümptomid, taluvuse suurenemine ja joomise jätkamine hoolimata selle kahjulikest tagajärgedest.[5]

Prognoos on pessimistlik, kuna alkoholisõltuvust ei osata ravida. Mõnikord annab häid tulemusi kompleksravi koos täieliku karskusega, kuid juba kasvõi tühise alkoholikoguse tarvitamise korral võib haigus taas ägeneda.

Alkoholism võib lõppeda surmaga

Sotsiaalsed probleemid

[muuda | muuda lähteteksti]

Alkoholi liigtarvitamisega kaasneb mitmesuguseid sotsiaalseid probleeme, kuna joobnul kaob tavaliselt kriitiline kontroll oma käitumise üle, mistõttu võib ta toimida antisotsiaalselt (varastada, vägivallatseda, joobnuna sõidukit juhtida jne).

Alkoholi liigtarvitamisega seotud sotsiaalseid probleeme on püütud lahendada mitmeti, peamiselt aga alkoholi müüki piirates. Müügipiirangud on paraku soodustanud illegaalse alkoholi ja surrogaatide ehk alkoholi aseainete tarbimise kasvu. Surrogaatidena pruugitakse näiteks kodukeemiat, odekolonni, saapaviksi, orgaanilisi lahusteid, insektitsiide ja alkoholi sisaldavaid ravimeid.

Kõige tõsisem sotsiaalne probleem on alkohooliku isiksuse degradeerumine. Alkohoolikud muutuvad haiguse süvenedes labaseks, kurjaks, kahtlustavaks ning kaotavad töövõime. Haiguse lõppstaadiumides kujuneb välja dementsus ja elundite hulgikahjustus.

Alkoholi reklaamimine, kerge kättesaadavus ning meedias ja kirjanduses loodud positiivne kuvand soodustavad haiguse levikut, sealhulgas noorte seas.[6]