Šotimaa kuningriik
|
Šotimaa kuningriik 9. sajand – 1707 | |
 | |
| Riigipea | Šotimaa kuningas |
|---|---|
| Pealinn | Edinburgh |
Šotimaa kuningriik oli riik Euroopas, aastast 843, mil krooniti esimene Šotimaa kuningas Kenneth I MacAlpin, kuni 1707. aastani.
Suurbritannia saare põhjaosas asunud Šotimaa kuningriigi ajalugu oli tihedalt seotud viikingite invasiooniga viikingiajal: 838. aastal vallutasid viikingid Norramaalt Iirimaal Dublini ning asutasid seal skandinaavlaste kuningriigi, 850. aasta paiku algas viikingite asumine ja kolonisatsioon Põhja-Šotimaale, Orkneyle, Shetlandi ja Hebriidide saartele. 843. aastal ühendas kuningas Kenneth Mac Alpin piktid ja keldid ühe võimu alla Alba kuningriiki, kui gaelide Dal Riata kuningriik ühendati piktide riigiga.
937. aastal peeti maha Brunanburhi lahing, kus Anglosaksi Inglismaa kuningas (924–939) kuningas Æthelstan purustas gaelide Alba, brittide Strathclyde'i ja normannide Dublini kuningriigi ühise väe.
1016. või 1018. aastal peeti maha Carhami lahing šotlaste ja Northumbria anglosakside vahel, millega Šotimaa väidetavalt võitis endale Lothiani alad. Enam-vähem samal ajal ühendati ka Strathclyde'i kuningriik Šotimaa kuningriigiga.
1093. aastal toimus Alnwicki lahing, kus Northumbria jarl Robert de Mowbray purustas Šotimaa kuninga Máel Coluim (Malcolm III) väe.
1124. aastal liideti riigiga Lothian ja Strathclyde.
1138. aastal tungis Šoti kuningas Dabíd (David I) kodusõtta kistud Inglismaale, võitis Clitheroe lahingus, kuid sai seejärel lüüa Northallertoni lahingus.
1174. aastal peeti Šoti ja Inglise vägede vahel uus Alnwicki lahing, kus Inglismaa sisetülidesse sekkunud Šoti kuningas William I langes vangi, Inglise kuningas Henry II okupeeris Šotimaa ja Šoti kuningas oli sunnitud tunnistama end Londoni vasalliks. Falaise leping, mille kaks kuningat 1175. aastal omavahel sõlmisid, oli suurimaid alandusi Šotimaale.
Norra ülemvõim Põhja-Šotimaal
[muuda | muuda lähteteksti]Hebriidid ja Man kuulusid norralastele juba sajandeid, ametlikult läksid need Norra valdusse 1098. aastal mil Šotimaa kuningas Edgar need Norra kuningas (1093–1103) Magnus Paljasjalale andis. Saared tekitasid pidevalt pingeid Norra kuningriigi ja Šotimaa vahel ning korduvalt jõuti ka sõjalise konfliktini.
Šotimaa kuningas Alexander III kuulutas 1262 Norrale sõja, et vallutada kõik Briti saarte lähedal asuvad väiksemad saared, sealhulgas Shetlandi ja Orkney saared. 1234. aastal liideti riigiga Galloway. 1263. aastal toimus Largsi lahing, mille norralased kaotasid. 1266 sõlmiti Perthi rahu, millega Norra tunnustas Orkney ja Shetlandi kuulumist Šotimaale. Perthi lepingu järgi läksid Hebriidid ja Mani saar Šotimaa kontrolli alla. Norra sai vastutasuks korraga 4000 marka hõbedat ning lisaks pidi Šotimaa tasuma igal aastal veel 100 marka (maksmine lõppes 14. sajandil).
13. sajandil asutati Šotimaa parlament, algul olid parlamendis esindatud aadel ja vaimulikkond, aastast 1326 ka linnad.
Šoti iseseisvussõda
[muuda | muuda lähteteksti]1296. aastal anastas Inglismaa kuningas Edward I Šotimaa, kuid juba 1297. aastal lõid šotlased William Wallace'i juhtimisel Stirling Bridge'i lahingus inglise vägesid. Sõja iidoliks tõusnud, kuid vangi langenud William Wallace hukati küll 1305. aastal Londonis, kuid otsustava võidu sai Robert I 1314. aastal, kui šotlased lõid Inglise vägesid Bannockburni lahingus, keda juhtis Edward II. 1328. aastal sõja lõpetanud Edinburgh-Northamptoni rahuleping taastas ka Šoti iseseisvuse.
Aastatel 1332–1357 peetud teine Šoti iseseisvussõda kasvas välja võimuvõitlusest Šotimaal, kus David II Bruce oli sunnitud otsima liitu Prantsusmaal, Inglise vägede jõul Edinburghis troonile tõstetud Edward Balliol loobus aga hiljem troonist Inglise kuninga Edward III kasuks. Viimane tunnistas lõpuks David II õigust Šoti troonile suure rahasumma vastu.
Stuartite dünastia
[muuda | muuda lähteteksti]Kuningas Robert II (1371–1390) rajas Stuartite dünastia, mis püsis aastani 1707.
1512. aastal kuulutas Inglise kuningas Henry VIII sõja Prantsusmaale, viimase liitlasena tungis Šoti kuningas (1488–1513) James IV Stuart Inglismaale. Henry VIII alustas 1513. aastal koos keiser Maximilian I ja äia Fernando II-ga Cambrai liiga raames sõda kuningas Louis XII vastu. Sõjas langes Šoti kuningas James IV Stuart Flodden Fieldi lahingus 1513. aastal. 1541. aastal puhkes sõda uuesti, kui Šoti kuningas (1513–1542) James V tungis Inglismaale ja sai lüüa Solway Mossi lahingus 1542. aastal.
Pikemalt artiklis Itaalia sõjad, Cambrai liiga sõda (1508–1516)
Šoti- ja Inglismaa ühinemisprotsess
[muuda | muuda lähteteksti]
Šotimaa kuninganna (1542–1567) Mary Stuart sündis Šotimaa kuninga James V ja Marie de Guise'i peres. Kuna James V suri nädal hiljem, siis Mary sai 6-päevaselt (reaalselt küll 1561. aastast) Šotimaa kuningannaks. Lapsepõlve ja nooruse veetis ta Prantsusmaal kuningas Henri II õukonnas. Aastal 1558 abiellus hilisema kuninga François II-ga, kes 1560 suri. Mary Stuart naasis Šotimaale. Hiljem püüdis ta Hispaania, Prantsuse ja inglise katoliiklaste toetusel kukutada lastetut Inglismaa kuningannat Elizabeth I-t. 1565. aastal abiellus Mary oma nõo Henry Stuarti ehk lord Darnleyga. Mary Stuart ja lord Darnley olid aga Margaret Tudori (Inglismaa kuninga Henry VII ja tema abikaasa Yorki Elizabethi vanim tütar, kes aastal 1503 abiellus ta Stuartite dünastiast Šotimaa kuninga James IV-ga) järeltulijatena Inglise trooni pärijad ja 1566. aastal sündis tulevane Šotimaa kuningas James VI. Mary Stuarti valitsusajal kasvasid pidevalt pinged ka Šotimaa katoliiklaste ja protestantide vahel. 1560. aastal võitis Šotimaal John Knoxi juhtimisel tehtud kalvinistlik (presbüterlik) reformatsioon. 1567. aasta alguses hukkus lord Darnley segastel asjaoludel, surmas kahtlustati nii Maryt kui ka tema vastaseid.
1567. aasta juunis puhkes Šotimaal Mary-vastane kalvinistide mäss, mille järel Mary Stuart loobus troonist, lastes võimule oma poja James VI, kes oli sellal 1-aastane.
Mary oli sunnitud põgenema Inglismaale, kus ta lootis peavarju leida Elizabeth I juurest. Viimane aga põlgas Mary Stuartit ja vangistas ta. Võimalik, et Mary jätkas ka Elizabethi juures olles plaane tolle kukutamiseks ning ise troonile asumiseks. 19 aastat vangipõlves elanud Mary tunnistati pärast pikki protsesse, vandenõus tappa Elizabeth I, süüdi. Mary Stuart hukati 1587. Mary poeg, Šotimaa kuningas James VI (1567–1625) jõudis aga 1603. aastal, pärast järglasteta Elizabethi surma, James I nime all ikkagi ka Inglismaa troonile.
1603. aastast olid Šotimaa kuningriik ja Inglismaa kuningriik personaalunioonis (Inglismaa ja Šotimaa monarhide valitsemise all).
Inglise kodusõda
[muuda | muuda lähteteksti]- Pikemalt artiklis Inglise kodusõda
James VI ja Charles I püüdsid Šotimaal kehtestada absolutistlikku riigikorda ja anglikaani kirikuteenistust, kuid see põhjustas ülestõusu ja Šoti-Inglise sõja (1639–1640). Sõda vallandas Inglise revolutsiooni. Põhja-Šoti aristokraatia toetas Charles I-t, kalvinistlik aadel oli algul Inglise parlamendi poolt, kuid 1647 sõlmis Charles I-ga kokkuleppe. Inglismaale tunginud Šotimaa vägi sai Dunbari (1650) ja Worcesteri (1651) juures Oliver Cromwellilt lüüa. 1654–1660 liideti Šotimaa Inglismaaga. Stuartite restauratsiooni ajal (1660) taastati personaalunioon, kuid 1707 liideti Šotimaa Inglismaaga lõplikult Suurbritannia kuningriigiks.
Šoti- ja Inglismaa ühendkuningriik
[muuda | muuda lähteteksti]1707. aasta Act of Unioniga ühendati kuningriigid Suurbritannia kuningriigiks (1707–1801). Stuartite dünastia poolehoidjate (jakobiitide) toetusala oli siiski kaua Põhja-Šotimaa, kus toimusid katolitsismiga seotud jakobiitide ülestõusud (1715–1716 ja 1745–1748) ja vastuhakud valitsevale Hannoveri dünastiale, mis siiski maha suruti. Pärast lüüasaamist 1746. aastal minetasid jakobiidid poliitilise tähtsuse.
Šotimaa monarhid
[muuda | muuda lähteteksti]| Nimi | Valitsemise aeg | Märkused |
|---|---|---|
| Alpini dünastia | ||
| Kenneth I McAlpin | 843–858 | |
| Donald I | 858–862 | Kenneth I vend |
| Constantine I | 862–877 | Kenneth I poeg |
| Aedh | 877–878 | Kenneth I poeg |
| Eochaid | 878–889 | Aedhi õepoeg, valitses koos Giriciga |
| Giric | 878–889 | Aedhi nõbu, valitses koos Eochaidiga |
| Donald II | 889–900 | Constantine I poeg |
| Constantine II | 900–943 | Aedhi poeg |
| Malcolm I | 943–954 | Donald II poeg |
| Indulf | 954–962 | Constantine II poeg |
| Dubh | 962–966 | Malcolm I poeg |
| Culen | 966–971 | Indulfi poeg |
| Kenneth II | 971–995 | Malcolm I poeg |
| Constantine III | 995–997 | Culeni poeg |
| Kenneth III | 997–1005 | Dubhi poeg |
| Malcolm II | 1005–1034 | Kenneth II poeg |
| Duncan I | 1034–1040 | Malcolm II lapselaps |
| Macbeth | 1040–1057 | Malcolm II lapselaps |
| Lulach | 1057–1058 | Kenneth III lapselaps |
| Dunkeldi dünastia | ||
| Malcolm III | 1058–1093 | Duncan I poeg |
| Donald III | 1093–1094 1094–1097 |
Duncan I poeg |
| Duncan II | 1094 | Malcolm III poeg |
| Edgar | 1097–1107 | Malcolm III poeg |
| Alexander I | 1107–1124 | Malcolm III poeg |
| David I | 1124–1153 | Malcolm III poeg |
| Malcolm IV | 1153–1165 | David I lapselaps |
| William I | 1165–1214 | David I lapselaps |
| Alexander II | 1214–1249 | William I poeg |
| Alexander III | 1249–1286 | Alexander II poeg |
| Margaret | 1286–1290 | Alexander III lapselapselaps |
| Ballioli dünastia[1] | ||
| John Balliol | 1292–1296 | David I lapselapse-lapselapselaps |
| Bruce'i dünastia[2] | ||
| Robert I | 1306–1329 | David I lapselapse-lapselapselapselaps |
| David II | 1329–1371 | Robert I poeg |
| Ballioli dünastia[3] | ||
| Edward Balliol | 1332–1338 | John Ballioli poeg |
| Stuarti dünastia[4] | ||
| Robert II | 1371–1390 | Robert I lapselaps |
| Robert III | 1390–1406 | Robert II poeg |
| James I | 1406–1437 | Robert III poeg |
| James II | 1437–1460 | James I poeg |
| James III | 1460–1488 | James II poeg |
| James IV | 1488–1513 | James III poeg |
| James V | 1513–1542 | James IV poeg |
| Mary I | 1542–1567 | James V tütar |
| James VI | 1567–1625 | Mary I poeg |
Viited
[muuda | muuda lähteteksti]- ↑ Kui Margaret suri, polnud kindlat troonipärijat. Inglismaa kuningas Edward I pani troonile temast sõltuva John Ballioli.
- ↑ Ballioli ülestõusuga algas Šoti iseseisvussõda ja selle ajal sai uueks kuningaks Inglismaa soosik Robert Bruce.
- ↑ Vahepeal nõudsid trooni mõlemad: Edward Balliol ja David II.
- ↑ Robert Stewart muutis dünastia nime Stuartiks (Stewarti prantsuspärane hääldus).